„Õnne valem“ – intervjuu Tanel Padariga
Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi 10. klassi õpilaste küsimused edastas ja Tanelit intervjueeris Marika Kaasik.
Mis sa arvad sellest et sinu õppimise looga alustati Eestimaa täiskasvanute gümnaasiumis kooliaastat ja et sinust on saanud järgimist vääriv eeskuju?
See ei olnud eesmärk omaette ja oleks ma teadnud, et see nii läheb, oleks ehk jätnud paariks aastaks oma muud tegemised ja lõpetanud kuldmedaliga. Aga paraku elu läks nagu läks, kohati üle kivide ja kändude. Aga jumal tänatud, et mul on muusika ja telesaated, loodan, et selle kaudu said innustust need, kes arvasid,et neil pole aega koolis käimiseks. Ka minu päevas on 24 tundi, et kõigega toime tulla, ühtegi lisatundi mul ei olnud.
Veel koolis käies sain teada, et ma motiveerisin ühte inimest kooli tulema ja see teadmine motiveeris omakorda mind jätkama.
Avalikkuse huvi on ühelt poolt hea aga teisest küljest ei saa asju võtta nii nagu oleks ükskõik. Meedia tähelepanu oli kohustus iseenda ja oma elukaaslase ees ning ma arvan, et natuke ka Eesti rahva ees. Kaudses mõttes andsin kindlasti ka inimestele midagi sellega, et kooli lõpetasin.
Klipis oli lugu sellest, kuidas sa esimesel koolipäeval kooli läksid ja et see ei olnud sugugi lihtne minek.
Üksi ma ei olnud nõus minema, elukaaslane pidi mind saatma. Tunne oli nagu väikesel poisil, kes peab minema uude kooli. Kui ma jõudsin Lasnamäele Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi territooriumi lähedusse ja nägin sadat suitsetavat noort – tulevast koolikaaslast, mõtlesin, et mina sealt läbi ei lähe. Keerasin auto otsa ringi ja hakkasin koju tagasi sõitma – nii kaks korda. Siis parkis minu ette üks auto, millest tuli välja mustas ülikonnas mees – tuttav turvamees Paša. Läksime koos kooli. See esimene õud oli esimene ja jäi ka viimaseks. Klassikaaslased olid kõik väga toredad. Kogu kooliaja vältel küsis ainult üks tüdruk autogrammi ja riigieksami välisvaatlejad ka.
Kui turvamees Pašat poleks tulnud, kas sa polekski kooli läinud?
Ma arvan, et kui Pašat poleks tulnud, siis ma oleks poissmees ka. Kes sellise argpüksi kõrval tahaks olla?!
Kuidas sa mõtlesid enda jaoks huvitavaks „mõttetud“ ained?
Pean ausalt tunnistama, et 90ndatel keskkoolis käies oli meil väga tore keemiaõpetaja, kes tegi kõik selleks, et oma klassi õpilased aru saaksid. Aga ka nüüd oli väga tore õpetaja, kes suutis kõiki „pulkadeks võtta“ ja aru saada, et minu eelmisest keemia tunnist on möödas 16 aastat. Ta suutis mulle lõpuks kõik väga hästi selgeks teha.
Ajalugu oli minu jaoks keskkooli ajal… no ei olnud huvi. Praeguseks hetkeks on mul suur ajaloohuvi, meeldib ajalooraamatuid lugeda. Arutame kodus palju ajaloo teemadel.
Päris mõttetuid õppeaineid ei ole tegelikult olemas, kõigest on kasu.
Kohustuslik kirjandus – kas sa tõesti lugesid „Fausti” ka?
Sellega oli hästi, lugesin selle läbi juba natuke varem. Koos elukaaslasega arutasime. Õpetaja ei andnud konkreetseid raamatuid, saime nimekirjast valida ja siis grupis arutada. Enamus nendest raamatutest olid tegelikult huvitavad. Ainult „Madame Bovary“ eest sain „1“, seda tõesti ei lugenud. Olen ka aastaid hiljem lugenud kunagisi kohustuslike kirjanduse raamatuid – silmad tuleb lahti hoida.
Kas õppimise ajal tekkis tunne, et tegelikult ei ole seda vaja? Tulen kunagi hiljem tagasi?
12. klassi poolepealt teadsin ette, et hakkame bändiga uut plaati salvestama. Aega nappis. Esimese poolaasta õppisin hästi. Tegin koondtabeli, arvestasin välja, kui palju ma pean pingutama, et saada kokkuvõttes head hinded. Lõpuotsa elasin koondhinnete nimel. Oli raske. Kui on inimene kõrval, kes näeb kui mitmel rindel sa pingutad ja ta suudab seda sulle meelde tuletada, et ära nüüd alla anna, siis on kõik võimalik.
Praeguste bändikaaslaste seas on ka neid inimesi, kellel ei ole keskharidust. See on justkui valehäbi küsimus. Igal pool küsitakse haridust, isegi pangas. Ja sellist kohta, et kirjutaks „lõpetamata 10. klass“, ei ole lihtsalt. Kui sul on võimalus täiskasvanuna minna ja ära lõpetada, just kuuldes nii palju edulugusid. Sellega saavad kõik hakkama. Milleks ära lõigata võimalus minna veel kunagi midagi õppima.
Aga nende aastate jooksul nägid sa ka seda, et mõned inimesed klassist kadusid vahepeal ära. Kõik inimesed ei jaksa, antakse alla. Oled sa mõelnud, miks on nõnda, et osad inimesed loobuvad ja annavad alla?
No eks inimesed ongi ju erinevad. On selliseid, kes löövad kergelt käega ja selliseid kes ei löö. Minu klassikaaslased ei olnud minuga alguses väga altid suhtlema. Mul väga vedas klassikaaslastega just 12. klassis. Tekkis siseringi tugigrupp. „Lähme kõik koos lõpuni! Paneme massiga!” See, kui klassis inimesed üksteist toetavad, on väga oluline. Isegi püüdsin konspekte võimalikult ilusa käekirjaga kirjutada, et kui kellelgi on vaja laenata, siis saab ikka aru.
Nii, et kui inimesel endal ei ole valmisolekut, siis ei aita miski?
Just, mõte ja kui keegi veel tagant ka utsitab, siis sellest võib olla abi. Esimene samm on kõige raskem. Esimesed kuud on rasked. Kui kampsun hakkab otsast hargnema, siis on kampsunit juba mõnus harutada.
Kui sa täna saaksid rääkida 10 aastat noorema Taneliga, milliseid argumente sa kasutaksi, et ennast õppima veenda?
Ma olin 10 aastat tagasi nii lollilt enesekindel, kõik toimis, aga sihti ei olnud silmade ees. Samas ma ei kahetse midagi. On asju mida unustada.
Ühel hetkel, kui kutsuti esinema kooliõpilastele või isegi õpetajatele, oli see päris valus, et kutsuti kooli esinema ja ise polnud kooligi lõpetanud. Mis eeskuju me selline siis olen…
Mis on gümnaasiumi lõputunnistuse tähendus sinu jaoks? Kas sinu elus on midagi nüüd teistmoodi?
Varasemalt mind ju ei kutsutud sellistele üritustele. Täiskasvanud mittelõpetajatel võiks olla ju oma selts, kus saadakse kokku ja motiveeritakse.
Oluline on autoriteedid kaasata. Ott Lepland esimesena. Kirjutan talle laulu, kus kirjutan et gümnaasiumiharidus on oluline. See peaks olema duett gümnaasiumi lõpetanu ja poolelijätja vahel.
Lõpuaktuse kõnes ütlesin: „Nüüd ma tean, mis on õnne valem – haridus.” Ma ei mäleta, kuidas ma seda täpselt sõnastasin, aga see kukkus toredasti välja. Tuli täiesti täiskasvanud inimese lause.
Küsimused saalist:
Mis sai sellest turvamehest, tänu kellele sa 1. septembril kooli läksid?
Tema lõpetas aasta varem kui mina.
11. klassi jäid sa kordama, kas see mõjutas ka kuidagi?
Motivatsioon oli all 11. klassi lõpus. Uuesti minnes 11. klassi sain keskenduda kehvas seisus olevatele ainetele ja see aitas kõvasti, et ei pidanud kõike uuesti tegema.
Edasi õppimise plaanid?
Kuna pidin koos kooli lõpetamisega lõpetama ka 5 aastat kestnud plaadi kirjutamise, jäid kahjuks sellel kevadel ettevalmistused ülikooliks tegemata. Muidu oleksin juba ülikoolis. Aga nagu mu enda laul ütleb – võta aega – nüüd on aega tegeleda. Järgmiseks aastaks on üks peamisi eesmärke minna kõrgkooli.
Kas sul on tunne et kõik teed läksid sinu ees lahti?
On paljusid koole ja aineid, milles saab õppida sisseastumistestide alusel. Aga tuleb jääda realistiks.
Tänu õppimisele on aju teinud justkui 360-kraadise pöörde. Mälu on palju parem, loen rohkem ja suudan sellele ka keskenduda. Suudan planeerida oma aega nii, et saan kõigega hakkama.
Tanelit kuulasid inimesed pingsas vaikuses, mida katkestasid naerupahvakud ning teda tänati pika ja toetava aplausiga.
Kuula Taneli intervjuu helisalvestisi.
Intervjuu Taneliga ETV saates “Pealtnägija” (29.04.2015)