Eestlased nimetavad peamisteks edasiõppimist takistavateks asjaoludeks raha- ja ajanappust, transpordi-probleeme ja osaajaga töökohtade vähesust, selgub elukestva õppe teadusuuringust „Lifelong Learning 2010”.

Küsimustele vastab Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi teadur ning LLL2010 töögrupi liige Eve-Liis Roosmaa.

Mis on peamised põhjused, miks eestlased edasiõppimisest loobuvad? Kui küsisime juba õpingute juurde naasnud täiskasvanutelt, miks nad vahepeal õpitee katkestasid, siis saime kaks peamist vastust: omandasin soovitud haritustaseme ja tahtsin minna tööle. Põhihariduse katkestanute puhul olid olulisteks põhjusteks asjaolud, et õppekeskkond ei meeldinud ja ei olnud enam tahtmist õppida. Seega madalamatel haridusastmetel on õpingute katkestamine sageli seotud negatiivse õpikogemusega.

Edasi uurisime, mis on peamised praeguste õpingutega seotud raskused. Selgus, et sarnaselt teiste projektis osalenud riikidega tõid Eesti õppijad enamasti esile aja ja rahaga seotud raskused: õppimiseks on liiga vähe aega; õpingud toimuvad mulle ebasobival ajal; rahalised probleemid. Kõiki nimetatud raskusi tuntakse rohkem kutse- ja kõrghariduse tasemel. Inimesed on seotud töö- ja perekohustustega ning kõrghariduse omandamisega kaasnevad olulised väljaminekud: tuleb tasuda õppemaksu, leida õppetöö ajaks majutuskoht, katta transpordikulud. Riik on taganud tasuta õppekohad vaid õpetajatele.

Enam kui kolmandik põhi- ja keskhariduse tasemel õppijaid tunnetab samuti aja ja rahaga seotud raskusi (võimalik sissetuleku vähenemine, õpingutega seotud kulutused, nagu õppevahendid ja transport kooli).

Erinevalt paljudest teistest projektis osalenud riikidest tajuvad just Eesti õppijad teravamalt (u 30%) transpordiga seotud probleeme (kooli sõitmine on liiga kulukas, sõiduvahendit pole).

Eestis on võrreldes Lääne-Euroopa riikidega oluliselt vähem leida osaajaga tööd, mistõttu on loomulik, et täiskoormusega töötades ja õppides tekib teravam ajapuudus. Pealegi on majanduskriis tinginud olukorra, et tööandjalt ei juleta küsida paindlikumat töögraafikut või töötundide ümberkorraldamist, mis avaldab õppijale veelgi survet.

Kui võrrelda projektis osalenud Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopa riike, siis just Ida-Euroopas tuuakse õpingutega seotud probleeme/takistusi esile oluliselt rohkem.

Millises Euroopa Liidu riigis on (edasi)õppijaid kõige rohkem? Kus kõige vähem ja kus asub sel skaalal Eesti?
Eurostati täiskasvanute koolituse uuringu andmetel (TKU 2007) osaleb Eestis tasemeõppes viis protsenti 25–69-aastastest elanikest, mis on Euroopa Liidu (EL) 27 liikmesriigi keskmisel tasemel. Kõrgema osalusmääraga riikides on aga viimase aasta jooksul tasemeõppes osalenud u 15–12 protsenti elanikest – Suurbritannias, Rootsis, Belgias, Soomes. Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riikidest eristub kõrgeima osalusmääraga Sloveenia: 8,5 protsenti. Üldpildis on aga väiksema osalusega riikideks nt Prantsusmaa, Kreeka, Bulgaaria, Ungari, Tšehhi ja Austria – 1,3 kuni neli protsenti.

Osalusmäärade erinevus tuleneb sellest, et Eestis ja ka teistes KIE riikides pole täiskasvanuna haridustee jätkamine üle 35-aastaste hulgas veel n-ö normiks kujunenud. Eespool nimetatud suurema osalusega riikides iseloomustab õppijaid suurem mitmekesisus nii vanuse, haridustausta kui ka tööturuseisundi mõttes.

Täiskasvanute koolituse uuringu tulemused näitavad, et Eestis on nendel, kes õpinguid jätkata ei soovi, enamasti ka õpingute suhtes negatiivne hoiak või meelestatus, eriti just alates 40. eluaastast. Selgub, et 40–54-aastaste hulgas 50 protsenti ja üle 55-aastaste hulgas tervelt 80 protsenti õppida mittesoovijaid toovad põhjenduseks tervislikud ja/või vanusega seotud probleemid. Arvatakse, et tervis ei luba õppida või et ollakse õppimiseks juba liiga vana.

Kes on Eestis põhilised (edasi)õppijad?
Kõikides riikides – hoolimata täiskasvanuõppes osalemise määrast – on edasiõppijad eelkõige nooremad ning kõrgema hariduse ja ametikohaga inimesed. EL27 üldpildis osalevad naised täiskasvanuna tasemeõppes rohkem kui mehed, kuid Eesti paistab siin silma selle poolest, et naiste ja meeste osaluse erinevus on enam kui kahekordne. 

Kas takistuste eemaldamine peaks olema üksikisiku lahendada või riiklikult juhitud?
Paljudel täiskasvanutel, eriti õpingutest kaua eemal olnutel, puudub ettekujutus endast kui potentsiaalsest õppijast. Seega vajavad [tulevased] täiskasvanud õppijad materiaalset, aga ka vaimset toetust: õppijal peab olema võimalik rahaliselt toime tulla (ka nt väiksema koormusega töötades) ning teisalt vajab ta julgustust nägemaks, et õppimine on meeldiv kogemus ja ühiskonnas väärtustatud tegevus.

Kaire Talviste

Loe juurde: „Miks läheb üks suur inimene lõpuks ikkagi kooli tagasi?” – LLL2010 uuringu 1. osa, loe edasi SIIT 

LLL2010 
•• Vastuseid koguti peamiselt 2007. aastal Eestis ja veel 12 riigis, Eestis oli vastajaid 1146.
•• Uuring oli osa Euroopa Komisjoni 6. raamprogrammi projektist LLL2010 (september 2005 – veebruar 2011). Kaasatud olid Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Inglismaa ja Šotimaa, Iirimaa, Leedu, Norra, Sloveenia, Tšehhi, Ungari ja Venemaa. Eesti oli koordinaatori rollis. 
Allikas: TLÜ