Pragmaatiline eestlane pragmaatilisest riigist õpib selleks, et saada paberit, mis teda elus edasi aitaks, näitab elukestva õppe rahvusvaheline teadusuuring. Tähtis osa on soovil teha oma tööd paremini ja saada kõrgemat palka.
Agne Narusk

„Saab siis seda pahaks panna, eriti kui mõelda, et püüdlus diplomi poole märgib ühtlasi inimese püüdlust õpinguid edukalt lõpetada, küsib Eve-Liis Roosmaa, Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi teadur ning rahvusvahelise teadusprojekti Lifelong Learning 2010 (LLL2010) töögrupi liige.

Kevadel punkti saanud projektis osales Eestiga kokku 13 riiki. Äärmiselt oluline on see meie jaoks – peale täiendavate teadmiste täiskasvanud õppijast –  põhjusel, et esimest korda juhtisid nii suuremahulist ettevõtmist Eesti sotsiaalteadlased.

Teadusprojekti eesmärk oli esile tuua just haridussüsteemi roll elukestval õppel põhineva ühiskonna kujunemisel, sest täiskasvanuharidusest rääkides jääb tasemeõpe sageli teisejärguliseks. Pooled uuringuga hõlmatud riikidest olid postsotsialistlikud. Viimaste kaasamine Euroopa Liidu teaduskommunikatsiooni on väga oluline, sest nende riikide konteksti arvestamata jääb arusaam ühiskonnast ja selles kehtivatest seaduspärasustest paratamatult puudulikuks, märgib professor Ellu Saar, LLL2010 koordinaator. Eelmainitud uuring on osa sellest projektist, sarnaselt Eestiga viidi need läbi kõigis osalenud riikides.

Eesti elu ja eesti õppur
Eve-Liis Roosmaa on Eesti tulemustest koostanud ülevaate „Täiskasvanud õppija tagasi haridussüsteemis – õppimise jätkamise põhjused ja õpingutega seotud raskused”. See lubab meil heita pilgu mastaapse projekti ühte peatükki.

Nagu öeldud, on eestlase jaoks uuesti koolipinki istumiseks põhjus number üks diplom või kutsetunnistus. Seda peab uuringu järgi kõige olulisemaks 80–94 protsenti vastanuid. Teisena tõstetakse esile tahtmist teha oma tööd paremini – just kõrgema haridustaseme puhul (paljud õpingute juurde naasnud juba ka töötavad). Järgneb soov tulevikus suuremat sissetulekut saada – jällegi rohkem kõrgemal haridustasemel. Töö leidmine seevastu motiveerib rohkem madalama haridustasemega õppijaid, kelle hulgas on ka õpingute ajal töötajaid vähem. Olenemata haridustasemest vastab ligi 50 protsenti õppijaid, et nad õpivad selleks, et vähendada töö kaotamise tõenäosust, märgib Roosmaa (vastused anti enne majanduskriisi). Kõige vähem ollakse motiveeritud ise ettevõtlusega alustama, eriti just kõrghariduse tasemel.

Sotsiaalse kontrolliga seotud põhjuseid õpingute jätkamiseks valitakse vähem, kuid need põhjused on ülekaalus pigem madalama haridustasemega õppijate hulgas. Umbes kümme protsenti vastanuid märgib, et õpingute jätkamist nõuab neilt tööandja.

Väga oluliseks osutub ka osa eneseteostusega seotud põhjusi, eriti teadmiste parandamine alal, mis pakub huvi. See puudutab jällegi eelkõige kõrgemal tasemel õppijaid (u 90%), madalamal tasemel peetakse olulisemaks omandada igapäevaelus vajalikke oskusi/teadmisi (70–80%).

Sotsiaalse kapitaliga seotud põhjused on inimkapitali ja eneseteostuse järel kolmandal kohal. Neist kõige populaarsemaks osutub uute inimestega kohtumine. Ühiskonnaliikmena rohkem panustamist ja ka rohkem kogukonna heaks tegemist valivad pigem kõrgema haridustasemega õppijad. Rühmategevuses osalemise tõttu jätkab õpinguid umbes kolmandik vastanuid, kutsehariduse tasemel on sellest huvitatud aga pea pooled vastanud. Võimalik, et see on seotud sooga.

50–60 protsenti õppijaid jätkab õpinguid osalt seetõttu, et ennast ja teisi paremini tundma õppida, selgub eestlaste vastustest. Kodu ja töö rutiin madalamal haridustasemel õppijaid eriti õppima ei aja, kuid nende vastajate hulgas oli ka vähem aktiivselt pere- ja tööelus osalejaid. Samal ajal on selle vastusevariandi valinud põhjuseks 60 protsenti kutsekoolis õppijaid. Roosmaa toob esile, et Eesti valimis olid kutseõppes õppijate hulgas tugevalt ülekaalus naised (80%!). Igavuse peletamise õppimise motiivina tunnistab omaks väga väike osa vastanuid. Kõige populaarsemaks osutub aga uute inimestega kohtumine.

Riikidevahelised erinevused olid kõige suuremad just selles, mil määral jätkati õpinguid välistest teguritest ajendatuna, ütleb Eve-Liis Roosmaa. „Üldiselt on täiskasvanud õppijad Lääne-Euroopa riikides veidi vähem n-ö väliselt motiveeritud, eriti just Belgias ja Austrias, samas kui Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest olid Bulgaaria täiskasvanud õppijad kõige enam asunud õppima väliste motiivide tõttu (küsitleti hulganisti vange),” selgitab ta.

Järgmises Õpitrepis kirjutame sama uuringu põhjal õppijaid takistavatest asjaoludest.

LLL2010 uuring
Vastuseid koguti peamiselt 2007. aastal Eestis ja veel 12 riigis.

•• Selles uuringus pole täiskasvanud õppijat määratledes seatud vanusepiiri (ei alumist ega ülemist). 
•• Küsitletav pidi parajasti omandama tasemeharidust ja mingil ajal pidi tema haridustee olema vähemalt kaheks aastaks katkenud (erandiks põhikoolis ja täiskasvanute gümnaasiumis õppijad). 
•• Eestis oli vastajaid 1146. Neist 343 omandas alg- ja põhiharidust, 295 õppis keskhariduse tasemel, 251 omandas kutseharidust, 257 õppis kõrghariduse tasemel (sh MA-õppijad).
•• Uuring on osa Euroopa Komisjoni 6. raamprogrammi projektist LLL2010 (september 2005 – veebruar 2011). Kaasatud olid Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Inglismaa ja Šotimaa, Iirimaa, Leedu, Norra, Sloveenia, Tšehhi, Ungari ja Venemaa. Eesti on koordinaatori rollis.

Allikas: TLÜ