Tiiu Kauber peab Saaremaal mahetalu ja kasvatab haruldasi piimalambaid. Ta on viimastel aastatel jõudnud muljet avaldavalt palju, nii et see ei saanud kuidagi saarlastele märkamata jääda ka siis, kui tänavusi aasta õppija kandidaate üles seati. Seega valiti Kauber kevadel Saaremaa aasta õppijaksja oktoobris anti talle täiskasvanud õppija nädala avaüritusel üleriigilineaasta õppija eripreemia. Naine nagu orkester, kuid lugege ise.

„Nii, sättisin end nüüd mugavalt tugitooli ja mul on kõrval tass kuuma taimeteed – räägime,” tervitab mind teisel pool telefoni ja Suurt väina Tiiu Kauber (69). Hääl on tal kähe ja köha kipub kurku, sest eelmisel õhtul sai üksjagu maja ja õue vahet joostud, kui „Prillitoosi” saatemeeskonna tulekut oodati. Tulidki – nagu tuld tooma, ütleb proua Tiiu. Ei mina oska meediaga suhelda, lisab. Selle väite lükkan pärast paaritunnist vestlust küll hooga ümber: kui mitte Tiiu Kauber, Saaremaa aasta õppija, siis kes veel suhelda oskaks. Räägime lammastest, ürtidest, inimsuhetest, õppimisest, saatuse keerdkäikudest, ühesõnaga – elust.

Esimene pilt – Tiiu ja lambad
„Ükski asi, mida sa ise lõpuni teed, ei ole päris selge. Kogu aeg tuleb midagi juurde uurida, tulemus sõltub nii paljudest asjadest,” selgitab proua Tiiu teetassi tagant oma hiljutist käiku Saaremaa Piimatööstusesse, kui tabasin ta keset Kuressaare tänavamüra. „Sain hüva nõu, mul on seal hea nõustaja, tehnoloog Anne Lipp, kes aitab mind piima käitlemise ja juustutootmise koha pealt.”

Tiiu on nimelt terves Eestis üks eriline inimene, Saaremaast rääkimata. Koos abikaasa Raivoga kasvatab ta keset kiviaedu ja kadakaid piimalambaid. Linnalapse silmad vajuvad pärani, kui ta vaatab proua Tiiu saadetud fotot peenikeste jalgadega voonakestest, kellel on sama suured udarad all kui lehmadel. Lambad, kes piima annavad, olid veel viie aasta eest Eestis päris haruldased. Nüüd on neid kaheteistkümnele Kauberi piimaandjale lisaks Võrumaal ja mujalgi. Üldse on lambaid Tiiul ja Raivol praegu 32.

Lammastel on selles loos – ja Tiiu loos – kandev tähendus. Lambad on tegelikult otsapidi „süüdi” selleski, et Tiiu tänavu Saaremaal aasta õppijaks valiti ja oktoobris terve vabariigi nimel aasta õppija eripreemiaga pärjati. Eesti mustade maalammaste ja veidi hiljem välismaalastest piimalammaste tulekuga Abula külla Kihelkonna valda algas proua Tiiu uus, pikk ja põhjalik õppimise tee.

Saaremaa õlletehas – mis sai insener-tehnoloogi haridusega naise viimaseks erialaseks töökohaks – läks kinni ja vanus hakkas ka 60-le lähenema, toob Tiiu esile paar lihtsat, kuid tähtsat põhjust, miks koos abikaasaga otsustati talupidamise kasuks. Mahetalu tegeleb loodushoiuga ja pole paremaid loodushoiutöötajaid kui lambad, ütleb ta. Nii esimesed eesti mustad maalambad Kauberite majapidamisse sattusidki. Eesti lambakasvatajate selts, kuhu nemadki kuuluvad, võtab igal aastal ette õppereisi. „Ja kui ma siis 2005. aastal nägin Saksamaal esimest korda piimalammast, ma lihtsalt armusin!” räägib ta veel nüüdki õhates. „Tulin koju ja tunnistasin oma armumise mehele üles.”

Tol ajal oli piimaandjate toomine Saksamaalt Eestisse mõeldamatu. Kuid siis tuli üks kasvataja mingil põhjusel Eestisse ja temalt õnnestus saada esimesed loomad – nii see algas.

Sensatsiooni udaraga lammaste ümber jagub siiani. Kui tegeled millegi teistsugusega, otsivad asjast huvitatud inimesed sind ise üles, räägib proua Tiiu. Nii tulid tema ellu tehnoloog Anne ja juhataja Andrus suurpiimatööstusest, tuli huvitav ja põhjalik tehnoloogiakoolitus Olustvere maamajanduskoolis, tulid maaülikooli kursused, tulid inimesed uudistama ja nõu andma siit ja kaugemalt. Kõik, mida õpetati, polnud eluaeg toiduainetööstuses töötanud ja seda ülikooliski õppinud naisele uus, kuid põhjalikke ja nüüdisaegseid teadmisi, mis juurde tuli, sai lõpuks ikka rohkem.

„Suvel oli Oksana, Moskva ülikooli tudeng, meil kaks nädalat külas – mahetalu on avatud, kõik võivad tulla. Oli leidnud internetist meie koordinaadid ja tahtis piimalambapidamisega tutvust teha. Siis ilmus Saare lehes lugu Moskva tudengist, meist ja lammastest. Interneti kommentaatorid olid loo juurde kirjutanud, et on ikka lollid saarlased, kes lammastelt piima tahavad. Mõtlesin, et ah, las need hiidlased arvavad. See oli mu ainus kord kommentaare lugeda,” räägib kunagine Tartu Treffneri kooli tüdruk, kes ülikoolist Kohtla-Järvele keemikuks suunati ja nüüd koos abikaasaga saarel ilma teeb. Abikaasa Raivo on Saaremaa juurtega – tema vanaisa läks kord Mustjala lähistelt ära Tallinna.    

Aga miks ikkagi lambad? Järgneb pikk ja põhjalik loeng lambapiima toiteväärtusest, mille võtan kokku väga huvitava võrdlusega: üks liiter lambapiima võrdub kuivainesisalduselt 37 liitri lehmapiimaga.

„Leedus müüb piimalambaid pidav farm kogu oma toodangu tervisega hädas olevatele inimestele –  hooldekodudele, lasteasutustele ja mujale. Sel aastal ei müünud nad oma karjast ära ühtegi lammast, vaid saatsid meilt ostma. Neil on eesmärgiks karja suurendamine – leedukad on avastanud lambapiima tervislikkuse,” räägib Tiiu. 2 : 0 lambapiima kasuks.

Teine pilt – Tiiu ja keemia
Kuidas juhtus, et üks ülikooliharidusega keemiatehnoloog jõuab mahetalupidamiseni, küsin. Igati loogilisena mõjub noore tudengipere suunamine 1960-ndate lõpus Kohtla-Järvele, Eestimaa keemiapealinna, kus toona elu igati kihas („Peale tööd läksime kultuurimajast läbi, seal olid tantsuõhtud, keerutasime jalga.”). Seal sündisid Kauberite lapsed ja möödus päris hulk aastaid. Nostalgia on see, mis tema häälest kostab, kui ta Kohtla-Järvest räägib – noorus, parim sõbranna, võimas loodus linna ümber.

Aga ikkagi: keemia ja loodus? Tunnetan teisel pool telefonitoru imestunud vaikust. „Keemia ja puhas loodus?” selgitan ettevaatlikult oma küsimust. „Nii see ei ole!” hüüatab proua Tiiu. „Keemia pole üldse mitte ainult labor. On ka orgaaniline keemia olemas. Meil oli keskkoolis selline keemiaõpetaja, et kuulasime teda suu ammuli ja arutasime koduteel, mida kõike veel ja millega võiks reageerima panna. Keemia ja füüsika on ka loodusteadused. Keemia saadab meid kõikjal, keemia on põnev. Orgaaniline keemia on osa elust.”

Praegu käib midagi keemiatunni katselabori sarnast aeg-ajalt Tiiu köögis. Nimelt on tal kombeks värvida ürtide ja taimedega lõnga, ikka seda oma lammaste villast. Ta kasvatab, korjab, kuivatab, purustab, segab, proovib järele. Teab täpselt, et eri kohtades kasvav sama taim võib anda sootuks erinevat värvi. Kiidab, et viikingid ja indiaanlased värvisid taimede ning seentega isegi oma juukseid ja tegid näomaalinguid. 

Kõik see on kaasa toonud oma õpikoja rajamise, mida käivad uudistamas ka väga kauged külalised. Mõni neist annab nii hea idee, et tuleb kohe minna ja katsetada. Nii see on – õppimine ja õpetamine käivad alati käsikäes, ütleb proua Tiiu. Igati loogiline asjade käik on see, et peagi on oodata Kauberite kodus uusi õpitubasid, kus Tiiu koos Tallinna tehnikaülikooli Kuressaare kolledžiga õpetab, kuidas taimedega lõnga värvida.

„Õppimine aitab muude asjade hulgas ka teisi inimesi mõista, iseendast ja teistest paremini aru saada. Kuigi ennast arendav ja õppiv pereliige võib üsna tülikas olla,” on Tiiu öelnud siis, kui temast Saaremaa aasta õppija tiitli saamise puhul iseloomustav lugu kokku pandi.

Kolmas pilt – Tiiu, ürdiaed ja tulevik
Õppimisvõimalusi on Saaremaal palju, teab Tiiu omast käest. Saaremaa õppekeskuses käis ta ettevõtlust õppimas, lõppes see äriplaani koostamisega oma ürdiaia projektile. Nüüd on tal Tiiu Kauberi ürdiaed. Lisaks uhketele lammastele, omavärvitud lõngadele, õpitubadele, loodushoiule, vääriselupaikadele, peatselt ka matkarajale.  „Ümberringi on loodus, maitse- ja ravimtaimed. Lisaks saab aias erilisi juurde kasvatada, mis sobivad juustu maitsestamiseks näiteks.” Täitsa loogiline asjade käik see ürdiaed.

Töö maja ümber ja toas võtab kogu aja. Abikaasaga kahekesi rahmeldavad, ja mis seal salata, mõni asi hakkab üle jõu käima.

„Küll oleks hea meel, kui leiaks noore pere, kes tahaks hakata piimalammastega edasi tegelema,” ohkab proua Tiiu. „Jah, muidugi on valus, kui oma lambad ära lähevad. On läinud siit Lätti ja Leetugi – eks ikka tilgub süda verd. Aga vaat siis tilguks õieti verd, kui ma ei jaksaks neid enam pidada ja peaks nad lihaks tegema.” Abilisi palgata majapidamine ei luba – pole tulutoov ettevõtmine. Eks ole seda ka proovitud, kuid raske on leida neid, kes maakohas tööd teha tahaks, ja kes tahavad, nõuavad liiga palju vastu, räägib perenaine.

Tütred linnas on oma elu peal ja lapselapsed välismaal tudeerimas. „Eks nad abiks ikka käivad ja suhtleme pea iga päev. Näe, kutsubki mind tütretütar rääkima,” rõõmustab vanaema arvutis vilkuvat ikooni märgates. „Lootus oli, et tuleb Saaremaale elama, aga ei leidnud ülikooli keskkonnakorralduse eriala värske bakalaureuse omanik siia tööd, Tallinna leidis. Käisin just teda ära saatmas, pisarad olid kurgus.”

Neljas pilt – Tiiu ja tiitel
„Saaremaa õppekeskus esitas mu aasta õppijaks – suur tänu neile!” ütleb Tiiu Kauber, kui küsin tunnustuse kohta. Lonksab kuuma teed ja lisab, et see lihtsalt läks nii, et esitati tema – puhas juhus, mis seal erilist ikka rääkida. Igaüks võiks seda tiitlit kanda, igaüks on seda väärt, arvab ta. Sekka toriseb, et kõik see toob kaasa tähelepanu, millele vaja ju aega oma töistest päevadest leida. „Tegelikult on tore küll, et tunnustatakse ja et see eripreemia tuli. Reet Linna käis siin „Prillitoosi” lugu tegemas ja nimetas mind seeniorõppijaks. No ju ta siis nii on.”

Raplast, kus tiitlid aasta õppijatele tänavu üle anti, on proua Tiiul üks ilus mälestus: „Abikaasa tuli samuti kaasa, ta mõne aasta Rapla koolis õppinud. Istusime esiritta ja üritust juhtinud Jüri Aarma pühendas mulle laulu.”

Agne Narusk

TIIU KAUBER
• Aasta õppija eripreemia 2011, Saaremaa aasta õppija, loe tema õpilugu SIIT
• Sündinud 1941. aastal Tartus. Õppinud Tartu Treffneri gümnaasiumis (toonases 1. keskkoolis), lõpetas Tallinna tehnikaülikooli (toonase polütehnilise instituudi) inseneri-tehnoloogina keemilise tehnoloogia erialal.
• Töötanud keemiatööstuses, toiduainetööstuses.
• Praegu peab koos abikaasaga Saaremaal Kihelkonna vallas Abula külas mahetalu, kasvatab piimalambaid, juhendab õpiringe. Eesti lambakasvatajate seltsi liige.
• Viimastel aastatel kogunud uusi teadmisi Olustvere maamajanduskoolis, maaülikooli kursustel, Saaremaa õppekeskuses tehnoloogiat, turundust, raamatupidamist, ettevõtlust õppides.
• Osaleb Mustjala kodukultuuriseltsi, Saaremaa merekultuuriseltsi ja Saaremaa naiste ühenduse tegemistes. Juhatuse liige MTÜ-s Uustlu Värk, mis kuulub ka Eesti avatud mahetalude liikumisse.
• Teekaaslane on abikaasa Raivo. Kahe tütre ema ja kahe tütretütre vanaema.