Võrumaa, Riho Tiivel
Riho Tiivel: õppijate areng ja tänulikkus lähevad südamesse
Puiduvaldkonna toote- ja tööstusdisainer ning koolitaja Riho Tiivel peab oma töös suurimaks rõõmuks seda, kui näeb, et õppija on koolitusel omandatut mingil viisil edukalt rakendanud. „On olnud juhtum, kus täiskasvanud mees tuleb aastaid hiljem ja pisarsilmil tänab, et ma teda kunagi õpetasin. Selline asi läheb vägagi ja otse südamesse,“ kinnitab Riho.
Riho arvab, et õpetamine on talle ilmselt geenidega edasi antud ja eriti just ema poolt, kes oli aastakümneid lasteaias tunnustatud kasvataja. Seetõttu nägi Riho harivat tööd juba maast-madalast. Ise sattus Riho õpetamise juurde aga juhusliku telefonikõne tõttu, kui ta endisest koolist, Tartu Kunstikoolist, pakuti varianti panna ennast pärast õpinguid õpetajana proovile. Edaspidi on Riho andnud mitmesuguseid kursusi nii Kõrgemas Kunstikoolis Pallas (varem Tartu Kõrgem Kunstikool), Eesti Maaülikoolis kui ka Võrumaa Haridus- ja Tehnoloogiakeskuses Ewers. Seal õpetas ta aastatel 2025–2026 tehnilist joonestamist 3D puittoodete tehnoloogias.
Kolleeg Ülle Vilo Ewersist ütleb Riho kohta, et tema koolitused ei piirdu joonte, mõõtude ja vaadetega, kuigi ka need saavad lõpuks õigesse kohta. „Riho aitab õppijatel aru saada, miks tehnilist joonist üldse vaja on, kelle elu see lihtsamaks teeb ja kuidas ühest korralikust joonisest võib saada päriselt teostatav toode,” selgitab Ülle.
Ta lisab, et Riho kunstialane haridus, disainiprojektide kogemus ning uuenduslik ja ettevõtlik mõtteviis annavad talle oskuse vaadata koolitusprotsessi korraga mitme nurga alt: vorm, kasutaja ja teostus. See aga tähendab, et õppija ei saa kaasa ainult teadmisi tehnilisest joonestamisest, vaid ka arusaama, kuidas joonis seostub päris töö, tootmisega ja kliendi vajadusega. „Riho ei õpeta ainult seda, kuidas tõmmata joon, vaid miks see joon üldse peab olemas olema,” piltlikustab Ülle öeldut.
Täiskasvanud õppijate toetamiseks üritab Rihorakendada põhiliselt kolme meetodit, neid ka omavahel kombineerides. „Esimene on kergemat laadi ja kätkeb mängulisemat lahendust, kus on oluline roll ka huumoril. Naljad aitavad lõdvendada võimalikke pingeid ja kui inimene omandab teadmisi mänguliselt, siis kinnistub kõik lihtsamalt,“ teab Riho oma kogemusest. Teine lähenemine on praktilisus. „Kui inimene tajub, et tal võib õpitut mingil moel vaja minna või ta näeb nn edulugu, et nii tehes suudad seda sinagi, siis toimib samasugune mehhanism nagu esimeses variandis – õppimine kulgeb lihtsamalt ehk sisemise kõrgema motivatsiooni toel. Kolmas on individuaalne lähenemine, mis on koolitajale kõige kurnavam ja sel juhul ei tohiks grupid olla suured. Seal tuleb meeles pidada indiviidide oskusi ja võimekusi ja vastavalt sellele pidevalt kohandada info edastamist. Inimene tunnetab sel juhul turvalisust ja endaga arvestamist.“
Koolitamine tähendab Riho jaoks aitamist ja teadmuse edasikandmist ajas. „Inimkontaktne koolitamine ei kao loodetavasti kunagi ja samamoodi meeldib mulle mõelda, et aeg, kus inimesed õpivad ainult ekraani vahendusel, ei saabu veel niipea,“ loodab Riho.
Küsimustele vastab Riho Tiivel.
Kuidas koolitamine Teid ennast arendab?
Igal inimesel on oma lugu ja kui kokku tuleb kogum inimesi, siis igaüks omab mingit laadi teadmisi. Koolitaja ameti puhul ongi huvitav see, et peaaegu igal koolitusel õpib selliste eriilmeliste inimeste tarkusest ka õpetaja ise. Lisaks sisaldab see ka väljakutset, sest kui kursusele satub väga erudeeritud inimene, siis peab õpetatav materjal ühtviisi hästi kõnetama nii teda kui ka algajamat õppurit. Kuna pean koolitaja ametit mingis mõttes justkui etenduskunstiks, siis hoiavad õppetükkide ettevalmistused ja selleks tehtavad taustauuringud mõistuse vahedana.
Millised on need hetked koolitajana, kus tabate end äratundmiselt – mul on nii vahva töö!
Huvitaval kombel pole ma õpetades mitte kunagi olnud huvitatud sellest, et ma saaks võimalikult hästi tasustatud. Suurim rõõm ja tasu on seisnenud alati hoopis selles, kui ma hiljem näen või avastan, et õppija on edukalt omandatut mingil viisil rakendanud. On olnud juhtum, kus täiskasvanud mees tuleb aastaid hiljem ja pisarsilmil tänab, et ma teda kunagi õpetasin. Selline asi läheb vägagi ja otse südamesse ning kaalub tähtsuselt rohkem kui mistahes rahasumma.
Millised on kolm oskust, milleta täiskasvanu tulevikus hakkama ei saa?
Kriitiline mõtlemine. Kui vanasti olid Nigeeria rikkad printsid, siis nüüdisajal on asi palju keerukam, sest meie elu-olu on suuresti määrama asumas tehisintellekt. Samas tuleb meeles pidada, et AI on alles luulutamise faasis ja veelgi olulisem on mõista, et selline hallutsineerimine jääb tähtajatult vältimatuks kõrvalsaaduseks. Kahjuks on inimestel aga tekkinud pime usk tehisaru superlatiivsusesse. See ei tähenda, et AI on üdini halb, vaid pigem seda, et ta on nagu peavalu tablett – tuleb kasutada kontrolli ja mõistusega. Seega jõuab nüüd ja edaspidi inimesteni enneolematutes kogustes uut teksti, pilte ja videoid, mille puhul hägustub tehis ja reaalne. See põhjustab tulevikus oletatavasti uskumatuid sündmusi, kuid pakub samas ka muinasjutulisi võimalusi neile, kes selles uues tehismaailmas orienteeruda suudavad.
Töö oma kätega. Robotid tulevad, kuid nende lateraalsed kiirused ja täppisoskused ei konkureeri inimestega ilmselt veel nii pea. Kui sa oskad teha midagi oma kätega, ei pea sa tuleviku pärast väga palju muretsema. Kriitikataluvus. Infokoguste töötlemismaht mitmekordistub enda tööks vajalikus valdkonnas. Richard Saul Wurman väitis oma 1989. aasta raamatus „Information Anxiety“, et üks argipäevane New York Timesi number sisaldab rohkem informatsiooni, kui 17. sajandi Inglismaa keskmine inimene oma elu jooksul tõenäoliselt läbi töötles. See kujundlik mõte ilmestab hästi asjaolu, et tulevikus on meie eludes info ülekülluse tõttu kaugelt rohkem stressi, läbipõlemisi, pahatahtlikkust ja mentaalseid probleeme. Sealhulgas on ka kriitika, mis tuleb inimesteni personaalsel tasandil. Kui sa suudad kriitikat taluda ja sealjuures ka seda korrektselt analüüsida, võid tulevikus palju ära teha.
Loo autor: Heli Lehtsaar-Karma
Foto: Evelin Kõur
