VI täiskasvanuhariduse eelfoorum
12. juunil 2008 toimus Luua Metsanduskoolis järjekordne täiskasvanuhariduse eelfoorum teemal “Kust king pigistab.”
Rühmatöö “Südamelt ära” arutelud toimusid kolmes töötoas. Arutelude aluseks olid päeva esimesel poolel kuuldud kolme bloki ettekanded.
I Teadlaste uuringud:
Täiskasvanuhariduse poliitika: Eesti Euroopa taustal
Triin Roosalu, TLÜ RASI teadur;
Täiskasvanud (üli-)koolis: õpingute jätkamise motiivid
Rein Vöörman, TLÜ RASI vanemteadur;
Töö ja õpingud – püüd tabada tulevikku?
Auni Tamm, TLÜ RASI projektijuht.
II Koolitusi koordineerivate ministeeriumite esindajate hinnangud olukorrale täiendkoolituse valdkonnas:
Kordaminekud ja puudujäägid elukestva õppe rakendamisel
Terje Haidak, HTM täiskasvanuhariduse talituse juhataja;
Elukestev õpe kõrge tööhõive eeldusena
Thor-Sten Vertmann, Sotsiaalministeeriumi Tööturu osakonna juhataja
III Koolitajate arvamused:
Pilk peeglisse
Ivo Eesmaa, Eesti vabaharidusliidu juhatuse esimees;
Kes kellega käib?
Reili Pae, TLÜ Avatud Ülikooli büroo koolitusjuht;
Palamuse valla õpilugu – Tootsid ja Arnod
Urmas Astel, Palamuse vallavanem.
Töörühmade arutelud:
I töögrupp, mida juhtis Ene Raid Tartu Kutsehariduskeskusest, tõi välja järgmised kolm olulist probleemi:
1. Me ei tea kust king pigistab
– Küsimus vajab põhjalikumat uurimist, miks ka kust king pigistab?
– Õpihirmu “mahavõtmine” ja nende kasutamine, kes on sellest üle saanud.
– Kaasata tuleks neid, kes ei ole ise osanud leida teed koolitusele. Kuidas nendeni
jõuda?
Võimalik lahendus: Uuringudja nende esitlemine avalikkusele.
Kõikide osapoolte regulaarne koostöö.
2. Õppimise madal maine, vähene väärtustamine nii õppijate kui ka kohalike juhtide ja ettevõtjate silmis.
– Noorte hulgas on õpetajatöö madalalt väärtustatud.
– Edulugude tutvustamine internetis ja trükistena.
Võimalik lahendus: Propageerida koolitamist ja avada vastav veebileht.
3. Info õppimisvõimalustest ei jõua õppijateni ja õpet vajajateni.
Võimalik lahendus: Karjäärinõustamine (ennetustöö erinevatele gruppidele)
II töörühm, mida juhtis Mati Salundi Eesti Koostöökogust arvati täiskasvanu-hariduse probleemidest järgmist:
1. Koolituse sihtgruppide valik on oluline kogu koolituse ja eriti selle efektiivsuse jaoks. Kuidas leida üles need, kes kõige enam vajals koolitust, aga ise sellest märku ei anna? Nende hulgas on suur sihtgrupp tänaseid põhihariduseta täiskasvanuid. Andmed saaks ehk kokku koostöös? (nende kunagine kool, kohalik omavalitsus ja viimane töökoht).
2. Meil puudub võrgustikutöö nende jaoks, kellega täna keegi ei tegele. Need “hallid tsoonid” ministeeriumide haldusalas tuleks minimeerida!
3. Üldhariduskoolide õppekavad ei vasta paljude noorte ootustele ja sealt tuleb pidevalt lisa täiskasvanukoolidesse.
4. Koolituse osas on oluline, mida õpetada (üld- ja kutseoskuste vahekord).
5. Kuidas motiveerida neid, kes koolituses ei käi?
6. Info levitamine koolitustest.
7. Ressursside vähesus täiskasvanukoolituses.
8. Nõustamine ja selle kvaliteet. Õppija personaalne nõustamine.
9. Koostöö tööandjatega süsteemseks!
10. Põhihariduseta noored motiveerida õppima!
Töörühma kolm põhiprobleem on järgmised:
1. Koolituse sihtgruppide selgitamine. Vajaliku infobaasi olemasolu või selle loomine.
2. Potentsiaalase õppija nõustamine ja toetamine võrgustiku arendamise kaudu.
3. Võrdse kohtlemise toetussüsteemi loomine (õppelaenud, õppepuhkused).
VISIOON 2018 aastaks oleks, et Eestis toimib ÜHTNE HARIDUSSTRATEEGIA, milles täiskasvanukoolitus moodustab ühe osa ning kus on lahendatud järgmised probleemid:
1. Paindlik täiskasvanukoolitussüsteem.
2. Eakate ülikool.
3. Toimib riigi ja kohaliku võimu rollide jaotus.
4. Ladus koostöö sotsiaalsete partnerite vahel.
5. Põhiharidus omandatakse üldhariduskoolis.
III töörühm, mida juhtis Jüri Ginter Tartu Ülikoolist tõi välja järgmised põhiprobleemid täiskasvanute koolituses:
1. Puudulik enesemääramine üksikisiku, institutsioonide ja riigi tasandil, mille tulemusel ei ole tegevus eesmärgistatud. Inimesed ei ole läbi mõelnud, mida nad tegelikult soovivad, seda raskendavad stereotüübid, propaganda jms.
Institutsioonide arengukavad on sageli tehtud teistele esitamiseks, mitte endale.
Eesti riigil puudub hariduse valdkonnas terviklik käsitlus. Puudulik on maa enesemääratlus Eestis elavate mitte-eestlaste osas, sageli on nad “MEIE” mõistest välja jäetud. Puudulik enesemääratlemine raskendab suhtlust ja koostööd, kuna pole selgust partnerite ootuste ja võimaluste suhtes.
2. Ei uurita, miks ei õpita ja mida sooviksid õppida need, kes ei õpi. Samuti ei uurita, millised on rahuldamata ootused koolituse osas tööandjatel, abikaasadel jt, kellega inimesed on oma elus seotud. Meil vastupidi uuritakse, kes mida õpivad ning kes mida õpetavad. Selle tulemusena ebapiisav informeeritus õpivajaduste osas.
3. Täiskasvanute koolituse riiklik finantseerimine toimub põhiliselt projektide kaudu. Selle tõttu finantseeritakse pigem õpetamist kui õppimist. Finantseerimine sõltub koolitajate oskusest projekte kirjutada, mitte Tegelikust õpivajadusest. Projekti lõppedes lõpeb ka vastav koolitus. Valitud projektide finantseerimine “solgib” turgu, sest teised koolitus-asutused peavad sama koolituse eest küsima tasu ja kvaliteedid on sageli erinevad. Samuti ei tagata nii õppimisvõimalust nendele, kes seda kõige rohkem vajavad.
4. Kitsalt instrumentaalne koolitusekäsitlus (õpetatakse konkreetseid teadmisi ja heal juhul oskusi, vähem tähelepanu õppimisoskuste arengule jm).
5. Konkurents koolide vahel raskendab koolide vahelist koostööd ja hea kogemuse tutvustamist.
VISIOON 2018 aastaks olekss järgmine:
Pidevalt ennast määratlevad adekvaatse enesehinnanguga inimesed, institutsioonid ja riik ning enesemääramist toetav süsteemne ja arenev haridussüsteem. Riik toetab ja populariseerib enesemääramist (mitte õppekava vms) ja täienduvust ( inimesed on erinevad ja see on rikkus, kuna võimal dab vastastikku abistada täiendavalt, arvestada erinevaid olukordi ja kohaneda muutustega).
Avatud suhtlemine ja infovahetus.
Õppimisvajaduse uurimine ja analüüs (mida soovitakse õppida, millisest koolitusest on vajaka).
Kaasrahastamine (kui keegi soovib õppida, siis riik ei maksustaks neid kulutusi ning vastavalt õppijast ja õpingute iseloomust toetavad teda rahaliselt riik ja omavalitsus.
Jätkusuutlikkus, hea kogemuse väljaselgitamine, analüüsimine, toetamine ja propageerimine.
Rühmatööde arutelude kohta võiks välja tuua neli põhilist probleemi:
1. Me ei tea, kes ja miks ei õpi. Selleks peaks olema mitmesugune info jagamine kuni personaalse nõustamiseni.
2. Eestil peaks olema ühtne hariduse arengukava, milles on arvestatud kõiki haridustasandeid ja sihtgruppe.
3. Riik peab olema finantseerimises osaleja täiskasvanuhariduses (koolitused ei peaks olema projektipõhised).
4. Puudulik on Eesti enesemääratlus riigis elavate mitte-eestlaste osas, sageli on nad “MEIE” mõistest välja jäetud.