Valgamaa, MTÜ Kungla (seenior) muusikal „Pöörane Kreeka pulm- Oh Mamma Mia!“
Mitte ainult menulavastus, vaid elumuutev kogemus
Eesti teatrisõpradele on teada-tuntud tõsiasi, et Eesti Draamateatrisse ja Tallinna Linnateatrisse on peaaegu võimatu pileteid saada. Kuid vähem teatakse, et samasuguseid näited leiab ka Eesti teisest otsast. Valgamaal harrastusteatri Kungla Senior lavastatud muusikali „Pöörane Kreeka pulm – oh, Mamma Mia!“ kõik neli etendust mängiti täismajale ja publik aplodeeris püsti seistes.
Publik polnud kiitusega kitsi ka MTÜ Kungla Facebooki seinal. Üks inimene kinnitas, et läheb etendust vaatama juba kolmandat korda. Pole ka ime, sest teise muusikali näinud kommenteerija sõnul saab nalja, tantsu, mõnusat muusikat ja igal juhul hea tuju. Teatrielamus missugune!
Samuti muusikali külastanud Ester Siirak kinnitab, et „Pöörane Kreeka pulm – oh, Mamma Mia!“ oli palju enamat kui edukalt lavale jõudnud etendus. „See oli õppimise, eneseületuse ja kogukondliku koostöö kogemus, mille osalejad endaga kaasa said. Lavastus tõestas, et õppimine ei kuulu ainult kooli- või noorusaega, vaid võib toimuda igas vanuses ning pakkuda rõõmu, arengut ja eneseteostust,“ ütleb Ester.
Kuidas kõik alguse sai?
Valga Kultuurikeskuse juhataja Hardo Adamson selgitab, et harrastusteaterMTÜ Kungla on mitmekümne tegutsemisaastaga kasvanud suureks perekonnaks. „Oma 20. juubelikontserdil, kus laval oli ligi 50 andekat ja säravat inimest, saadi selline võimas emotsioon, millele lihtsalt pidi järgnema „taastusravi“ ning selleks saigi paar päeva hiljem loodud ravim nimega Kungla Senior. Üleskutse projektis osalemiseks tegime oma Facebooki gruppi ja kahe päevaga oli meil 50-liikmeline trupp koos,“ meenutab Hardo.
Kungla Senior koosneb erinevatel hooaegadel muusikalitrupis osalenud inimestest, kes nüüdseks on valgunud laiali üle Eesti. Kuid tee Valga poole leiti taas meelsasti üles ja nii saigi trupp esimest korda kokku 2025. aasta jaanuari lõpus. Muusikali „Pöörane Kreeka pulm – oh, Mamma Mia!“ proove tehti üks kord kuus, lisaks veel kahepäevane laager ning 14. veebruaril 2026 toimus esietendus Valga Kultuurikeskuses.
Seejuures võetigi eesmärgiks mängida muusikali ainult Valgas ning loodeti, et inimesed üle Eesti tulevad kohale. „Ja nii uskumatu kui see ka pole, mängisime kõik neli etendust täismajale. Lisaks oleme esinenud erinevatel sündmustel üksikute muusikaliste numbritega ning andnud kontsertetenduse Kõrvipalu Loometalus,“ rõõmustab Hardo.
Proovidesse ja lavale armastuse ja kirega
Kõik muusikalis osalenud on olnud väga tänulikud selle võimaluse eest. Hardo nendib, et kuigi kindlasti oli raske murda oma igapäevarutiini ning leida tööde ja tegemiste kõrvalt aega piirilinna sõitmiseks, oodati proove väga ning neid tehti suure armastuse ja kirega. Kuigi laval esineti seenioritena, siis tunti ennast nooremana kui kunagi varem – tantsides trikoodes, ujumislestades ja laudadel, turnides rõdudel ja hüpates voodites.
Ester lisab, et lavastuse muutis eriliseks osalejate – kellest paljudel puudus varasem lavakogemus või professionaalne ettevalmistus – siiras pühendumus ja soov panustada. „Laval oli näha säravaid silmi ja rõõmu ühisest tegemisest. Keegi ei jäänud kõrvale, kõik osalejad olid laval ühtmoodi olulised. Just selline valmisolek panustada ühisesse eesmärki lõi erilise keskkonna, kus arenesid nii enesekindlus, loovus kui ka koostööoskused. Veelgi olulisem oli aga julguse kasv, sest paljud astusid välja oma mugavustsoonist, esinesid suure publiku ees ning avastasid endas võimeid, mille olemasolust nad varem teadlikud ei olnud,“ kirjeldab Ester, kuidas ühine eesmärk ja ettevalmistav prooviperiood õpetasid pühendumist, vastutuse võtmist ning usaldust teiste vastu. See jääb osalejatega ka pärast eesriide langemist!
Küsides Hardolt, mis talle selle ettevõtmise puhul kõige rohkem rõõmu tegi, tuleb ehk veidi ootamatugi vastus: „Siirast rõõmu tegi see, et projekt aitas oluliselt kaasa Eesti iibe tõusule – selle käigus sündis kolm beebit ja sõlmiti kaks abielu! Trupis osalejad loomulikult arendasid oma laulmis-, tantsimis- ja näitlemisoskusi, kuid veel rohkem õpiti planeerima oma aega, jagama energiavarusid ning vaat et kõige olulisem – tegema meeskonnatööd. Trupi südametunnistus ja emotsioonilaegas Deivi Kivi on öelnud: „Elu ilma Kunglata pole ikka NII värviline!““
Loo autor: Heli Lehtsaar-Karma
