Ühel hetkel sai mulle selgeks, et ma ei ole õnnelik ja pean tegema oma elus olulisi muutusi.

JÄRVAMAA AASTA ÕPPIJA HEIDI ANTONS (42) jõudis ühel hetkel arusaamisele, et ta ei ole õnnelik. Pärast põhikooli õppis ta Räpinas aednikuks ja töötas hulk aastaid ka sel erialal, aga miski kriipis hinge. Kuus aastat tagasi ühel ilusal sügisesel pühapäevaõhtul pillatud repliigist „peaks ka õppima minema” sai tõuge, mis tõi kaasa elumuutused ja aitas taas leida rahulolu.

Lääne-Viru Rakenduskõrgkool sai Heidi näol juurde uue sotsiaaltöö üliõpilase. Heidi õhin õppida nakatas teisigi ja viis lõpuks cum laude lõpetamiseni. „Minu eesmärk oli omandada elukutse, millega tööd leida, kuid õppimine kui protsess meeldis mulle samuti väga,” selgitab ta. „Usun, et kui inimene on endale nn õige raja leidnud, siis tulevad tema ellu just need inimesed ja olukorrad, mis aitavad tal seda teed käia ja raskused ei tundugi  takistustena, pigem on need ajutised raskused või enese proovilepaneku võimalused.” Heidi töötab karjääriinfo spetsialistina Kesk-Eesti Noorsootöö Keskuses ja õpetajana-koolitajana – see on just see, mis silmad särama paneb ja palju õpetab.

Parimate sõprade ja õpetajatena nimetab Heidi oma elus raamatuid ja raskeid olukordi. „Ja õpin ikka oma vigadest, teiste omad jäävad kaugeks ja võõraks,” lisab ta muigega. Muidugi on palju õpetanud ka emaks olemine. „Iseenda tundmist pean tänapäeval üheks võtmekompetentsiks. Ilma selleta ei tea me, mida elult ja suhetelt tahame, milleks võimelised oleme, kuidas tasakaalu saavutada, millega üldse võiks tegeleda jne. Võimalusi tuleb aina juurde ja ühiskondlik surve olla edukas aina suureneb, ka info hulk, millega tuleb toime tulla, on meeletu. Inimene, kes ennast ei tunne, kaotab kõige selle juures kergesti pea ja teeb valesid valikuid.”

2011. aastal andragoogi III taseme kutseeksami sooritanud Heili tsiteerib lõpetuseks üht toredat koolitusel kuuldud mõtet: „Õppimine täiskasvanuna on nagu taskulambiga enda sisse vaatamine – seal on kõik olemas, tuleb ainult üles leida.”