Tõeline küllus ei tule kogumisest, vaid ringlusest
11. septembril kohtusid Tallinnas Hestia Hotel Europa saalis koostööseminaril „Õppimiskultuuri edendamine kogukonnas – märkamisest tegudeni“ 50 Andrase võrgustiku liiget. Koolitusasutuste, kohalike omavalitsuste, raamatukogude ja külakogukondade esindajad arutlesid koostöövõimaluste üle, seekord kogukondade tasandil.
Seminar toimus Erasmus+ projekti „Agenda – täiskasvanuhariduse tegevuskava“ raames.
Inspiratsiooniettekande „Minu vend on minu elu“ tegi filmirežissöör ja teatrilavastaja Rainer Sarnet. Sellele järgnes Eesti NLP Instituudi koolitaja ning Pärnumaa täiskasvanuhariduse koordinaatori Ave Eero aruteluks ettevalmistav ettekanne „Säilenõtkuse nähtamatu varu – usaldus, suhted, koos õppimine“.
Laudkondades toimunud arutelud vaheldusid praktiliste näidetega kogukonnatasandil õppimisest.
Viivika Vilja ja Mairi Lilleleht Pärnumaa Arenduskeskusest rääkisid, kuidas toetada kogukondades õppimist maakonna tasandil. Nad jagasid Pärnumaa näidet, kuidas võrgustikud, koostöö ja kogemuste jagamine loovad võimalusi üksteiselt õppida, uusi mõtteid saada ning eri valdkondade teadmisi ja kogemusi kokku tuua.
Peipsiääre valla kultuurispetsialist Reet Kruup tutvustas Peipsiääre valla Vahva Rahva Kooli, mis on nagu päris kool. Navi Külaseltsi eestvedaja Mai Timmi jagas rohujuuretasandi peegeldusi kogukonnas õppimisest.
Päeva juhtis samuti Mai Timmi, kes võttis allpool kokku seminaril kõlama jäänud seisukohad.
Koostööseminari keskmes oli õppimine, mis toimub kogukondades iga päev, kuid mida me sageli õppimiseks ei nimeta. Õpime üksteiselt, koos tegutsedes, kogemusi jagades, probleeme lahendades, proovides ja eksides, kuulates ning uusi inimesi ja vaatenurki kohates. Seminari ettekanded, kogemuslood ja arutelud aitasid seda sageli nähtamatut õppimist märgata ning küsida, mida on vaja selleks, et kogukond oleks koht, kus inimene julgeb osaleda, õppida ja panustada.
Filmirežissööri ja teatrilavastaja Rainer Sarneti inspiratsiooniettekanne „Minu vend on minu elu“ tõi keskmesse inimese ja tema suhted teistega. Osalejate jaoks jäid kõlama mõtted, et erinevus rikastab ning igaüks meist on kogukonna ja ühiskonna osa. Toimiv kogukond vajab avatud dialoogi, oskust teisi kuulata ja samal ajal rahulikult oma seisukohtade eest seista. Vaja on ka julgust probleemidest rääkida ning ruumi eksimiseks. Ühe kogukonnaliikme raskus ei jää ainult tema enda raskuseks – see mõjutab paratamatult ka inimesi tema ümber ja kogukonda tervikuna.
Ave Eero avas säilenõtkuse nähtamatut varu – turvalisust, usaldust, suhteid, julgustamist ja personaalset lähenemist. Inimeste lood on erinevad ning seetõttu on oluline osata kuulata ja mõista. Aruteludes kerkis siit ka oluline küsimus: me eeldame sageli, et inimesel on olemas võimekus tulla kogukonda, luua suhteid, võtta vastu tuge ja olla säilenõtke – aga mis saab siis, kui need eeldused puuduvad? Kogukonna roll on seega mitte ainult võimaluste pakkumine, vaid ka inimese märkamine ja toetamine. Õppimine omakorda kasvatab inimese valikuvõimalusi: mida rohkem kogemusi, teadmisi ja suhteid, seda rohkem on võimalikke teid edasiminekuks.
Praktilised kogemuslood Pärnumaalt, Peipsiääre Vahva Rahva Koolist ja Navi Külaseltsist näitasid, et kogukonnas õppimiseks ei ole ühte kindlat mudelit. Tegusad inimesed leiavad oma kontekstis toimivad lahendused. Oluline on leida teemad, mis inimesi kõnetavad, ning viia kokku inimesed, teemad, teadmised ja võimalused. Osalejaid kõnetas küsimus, kuidas toetada hakkajaid inimesi, aga samal ajal kasvatada ka jätkusuutlikku järelkasvu, et kogukonna tegevus ei sõltuks üksikutest eestvedajatest.
Korduvalt tuli esile ka teadmiste, kogemuste ja võimaluste ringluse tähtsus. Kõike ei pea ise oskama ega omama – kogukonna rikkus kasvab siis, kui inimesed jagavad seda, mida nad teavad ja oskavad, ning õpivad vastastikku. Nagu Pärnumaa Arenduskeskuse ettekande käigus tabavalt sõnastati: „Tõeline küllus ei tule kogumisest, vaid ringlusest.“
Seminarilt jäi kõlama, et õppimiskultuur ja kogukonna säilenõtkus kujunevad suuresti samadest elementidest: suhetest, usaldusest, turvalisusest, erinevuste aktsepteerimisest, ühisest eesmärgist, selgetest rollidest ning võimalusest koos tegutseda ja õppida. Ka lihtsalt kokku tulemisel on väärtus. Headel aegadel loodud suhted ja harjumus koos olla loovad võrgustiku, millele saab toetuda siis, kui olukord muutub keeruliseks – omamoodi kogukonna kerksuse läbimäng.
Märkamisest tegudeni liikumine tähendab seega, et märkame inimesi, suhteid ja meie ümber juba toimuvat õppimist; loome turvalist ruumi suhtlemiseks, erinevusteks ja ka eksimiseks; viime kokku inimesed ja neid kõnetavad teemad ning loome võimalusi teadmiste ja kogemuste ringluseks.
Õppiv ja säilenõtke kogukond ei teki iseenesest – see kasvab inimestest, kes märkavad üksteist, julgevad suhelda, jagavad oma kogemusi ja loovad koos võimalusi õppimiseks ja tegutsemiseks.
Seminarilt jäi kõlama, et õppimiskultuur ja kogukonna säilenõtkus kujunevad suuresti samadest elementidest: suhetest, usaldusest, turvalisusest, erinevuste aktsepteerimisest, ühisest eesmärgist, selgetest rollidest ning võimalusest koos tegutseda ja õppida.