Tallinn, Erika Veide

Erika Veide: hea koolitus ei lõpe koolitusruumi ukse sulgemisega

Koolitaja Erika Veide usub, et koolitusel pole kõige olulisem see, kui palju uut infot inimene kuuleb, vaid see, mida ta otsustab pärast koolitust teisiti teha. „Minu jaoks on hea koolitus selline, mis ei lõpe koolitusruumi ukse sulgumisega. Õppija viib sealt kaasa mõtte, otsuse või praktilise sammu, millest võib alata suurem muutus,“ kinnitab Erika.

Erika on Tallinna Õpetajate Maja metoodika- ja kompetentsikeskuse õppevara valdkonna juht ning pikaajalise kogemusega koolitaja. Ta aitab haridustöötajatel ning lasteaedade ja koolide õpetajatel uusi teadmisi omandada ja julgustab neid muutuste teele asuma. Õpetajate maja direktor Hele Leek-Ambur kinnitab, et Erika koolitused ei piirdu teadmiste edasiandmisega, vaid aitavad õppijal märgata iseennast, oma arenguvajadusi ja järgmisi samme. Tema koolitustel ei ole õppija passiivne kuulaja, vaid kaasamõtleja, kogemuse jagaja ja oma arengu eest vastutaja.

„Olen töötanud õpetaja, koolitaja, koolitusjuhi ja haridusvaldkonna arendajana ning ühel hetkel mõistsin, et täiskasvanute õppimise toetamine ei ole minu jaoks enam lihtsalt üks tööülesanne, vaid osa minu kutsumusest. Koolitajaks olemine tähendab minu jaoks eelkõige vastutust ja võimalust mõjutada positiivseid muutusi,“ selgitab andragoogika magistrikraadiga ja täiskasvanute koolitaja 7. taseme kutsetunnistusega Erika. Hoolimata sellest nendib ta tagasihoidlikult, et ta ei ole sugugi valmis täiskasvanute koolitaja ning ei tea, kas ta selleks kunagi saabki. Küll aga usub ta, et on õpetamise, õppimise ja haridusvaldkonnas tegutsemise kaudu järk-järgult kasvanud paremaks inimeseks.

Erika nendib, et täiskasvanud õppija tahab teada, miks tal midagi vaja on, kuidas see seostub tema eluga ning mida ta saab õpituga päriselt peale hakata. „Seetõttu seon koolituse sisu võimalikult palju osalejate töö, kogemuste ja konkreetsete olukordadega. Tihti ei ole tegelikud vajadused päris need, mis koolituse alguses ootustena välja öeldakse – nendeni jõuame tasapisi,“ tutvustab Erika koolitustel toimuvat. Ühtlasi räägib ta palju lugusid – nii endast, perest ja tuttavatest, oma tähelepanekutest ja läbikukkumistest. Samal ajal jälgib Erika, et saalisviibijad ei jääks passiivseks kuulajaks, vaid saaks ka ise oma kogemusi teistega jagada.

„Täiskasvanud õppija üks suuremaid ressursse on tema enda elu ja elukogemus. Koolitaja ülesanne on aidata tal seda märgata, uute teadmistega siduda, analüüsida ja mõtestada. Usun sellesse, et enesekindlus ei pea tulema enne tegutsemist. Sageli kasvab enesekindlus hoopis tegutsemise käigus. Iga väike samm ja õnnestumine annab inimesele tõendi, et ta on suuteline arenema ning oma harjumusi ja tööviise muutma,“ kinnitab Erika. Seetõttu julgustab ta õppijat valima ühe konkreetse tegevuse, mida ta saab kohe rakendada, sest järjepidevad väikesed sammud viivad sageli kaugemale kui üks suur, kuid ebamäärane kavatsus.

Küsimustele vastab Erika Veide.

Kuidas koolitamine Teid ennast arendab?

Iga uus rühm, teema ja küsimus sunnib mind kõigepealt ise õppima ja lugema ning seejärel oma teadmisi uuesti läbi mõtlema, täiendama ja mõnikord ka kahtluse alla seadma. Täiskasvanud õppijad on väga erineva tausta ja kogemusega ning nende küsimused võivad avada tuttava teema täiesti uue nurga alt.

Koolitajana olen õppinud tähelepanelikumalt kuulama, paindlikumalt reageerima ja oma tegevust analüüsima. Olen järjest teadlikum sellest, et hea koolitus ei sünni ainult põhjalikult ettevalmistatud materjalidest, vaid ka oskusest märgata ruumis toimuvat. Mõnikord tuleb algsest plaanist loobuda – mis võib olla päris keeruline –, võtta mõne küsimuse jaoks rohkem aega või lubada rühmal liikuda suunas, millest sünnib neile kõige tähenduslikum õppimine.

Püüan teadlikult jälgida oma sisekõnet ja märgata, milliseid lugusid ma iseendale räägin. Kas mõtlen, et ma juba tean ja oskan, või säilitan uudishimu? Kas väldin ebamugavat olukorda või näen selles võimalust kasvada? Koolitajana ei saa ma innustada teisi mugavustsoonist välja astuma, kui ma ise ei ole valmis seda tegema. Mida keerulisem ja vahel ka valusam oli koolitus, seda rohkem ma tõenäoliselt sellest õpin, mida kergem ja voolavam, seda rohkem lasen tulemusel lihtsalt toita hinge heade emotsioonidega.

Koolitamine õpetab mulle ka alandlikkust. Koolitaja ei pea olema inimene, kellel on alati kõik vastused – sest ma ei tea ju nii paljut. Mõnikord on kõige väärtuslikum osata esitada õige küsimus, tunnistada, et midagi tuleb juurde uurida, ning usaldada rühma teadmisi ja kogemusi.

Millised on need hetked koolitajana, kus tabate end äratundmiselt – mul on nii vahva töö!

Kuna koolitamine ei ole minu põhitöö ja ma ei saa seda teha iga päev, väärtustan eriliselt neid hetki, mil koolitusruumis tekib päris mõttevahetus ning osalejad unustavad, et nad on tulnud lihtsalt koolitusele. Nad arutlevad, vaidlevad, naeravad südamest, jagavad kogemusi, esitavad küsimusi ja loovad koos uusi lahendusi.

Eriti väärtuslikud on hetked, mil inimese näost on näha äratundmist: nüüd ma sain aru, nüüd ma näen seda teistmoodi või nüüd ma julgen proovida. Vahel toimub see suure arutelu käigus, vahel aga väga vaikselt – inimene kirjutab midagi üles ja on näha, et see mõte puudutas teda.

Väga tähenduslik on kuulda pärast koolitust, et keegi rakendas õpitut, muutis oma tööviisi, alustas millegagi, mida oli kaua edasi lükanud, või sai juurde julgust teha midagi, mida ta varem pelgas. Need hetked kinnitavad mulle, et koolitusel tekkinud mõte jõudis pärisellu.

Ja olgem ausad – kes meist ei tahaks vahel pai saada? Mina küll headest sõnadest ära ei ütle, aga mul on siiralt väga hea meel, kui näen, et inimesed naudivad koolitusruumis viibimist, jagavad oma elusid, saavad mu naljadest aru, teevad ise nalja, ega vaata iga viie minuti tagant kella, oodates meie ühise aja lõppu –  siis naudin ka mina koos nendega!

Millised on kolm oskust, milleta täiskasvanu tulevikus hakkama ei saa?

Esimesena nimetaksin õppimis- ja enesejuhtimisoskust. Maailm ja tööelu muutuvad kiiresti ning enam ei piisa ühest omandatud haridusest või kord õpitud ametist. Siia kuulub ka vastutuse võtmine: oskus mitte jääda ootama sobivat hetke või välist motivatsiooni, vaid teha ise esimene samm. Motivatsioon võib kõikuda, kuid teadlikud harjumused ja järjepidevus aitavad edasi liikuda ka siis, kui parasjagu ei ole lihtne.

Teiseks on hädavajalik kriitilise mõtlemise ja info hindamise oskus. Täiskasvanu peab oskama küsida, kust teave pärineb, millistel tõenditel see põhineb, kelle huve see võib teenida ning kuidas eristada fakti arvamusest või mõjutamisest. Kriitiline mõtlemine tähendab ka valmisolekut oma seniseid veendumusi kontrollida ja vajaduse korral muuta.

Kolmandaks tooksin välja koostöö- ja suhtlemisoskuse. Üha keerukamaid probleeme ei lahendata üksi. Meil on vaja osata kuulata, oma mõtteid selgelt väljendada, erinevate inimestega koostööd teha, tagasisidet anda ja ka vastu võtta ning erimeelsusi lahendada. Siia kuulub ka empaatia – oskus märgata inimest enda kõrval ja mõista, et teistel võivad olla teistsugused kogemused, vajadused ja vaatenurgad. No ja huumor – nüüd sai vist rohkem kui kolm, aga ilma selleta ei saa, kui ei oska naerda enda ja elu koomika üle!

Kõiki oskusi ühendab minu jaoks kasvule suunatud mõtteviis: arusaam, et inimene ei ole kunagi lõplikult valmis, vaid võib kogu elu õppida, areneda ja ennast teadlikult kujundada.

Loo autor: Heli Lehtsaar-Karma