Saaremaa, Merle Tuulik

Merle Tuulik: õpetan selleks, et saaksin muuta teiste elu paremaks

Hea õpetaja ei anna õppijale kaasa ainult teadmisi ja oskusi, vaid midagi palju olulisemat – usu, et ta saab hakkama. Merle Tuuliku jaoks on just see tema töö suurim väärtus. „Ma ei õpeta selleks, et inimesed lõpetaksid kooli. Ma õpetan selleks, et nad usuksid iseendasse, leiaksid oma koha tööelus ja muudaksid oma tööga kellegi teise elu paremaks,“ kinnitab Kuressaare Ametikoolis sotsiaalvaldkonna erialaaineid õpetav Merle.

Merle sõnul ei olnud õpetajaks saamine tema teadlik plaan. Pärast neljanda lapse sündi jäi ta senisest tööst ilma ja asus tööle apteeki klienditeenindajana. Seal sai järjest selgemaks, kui oluline on oskus inimest aidata ja nõustada ning et selleks on vaja rohkem teadmisi. Nii jõudis Merle Kuressaare Ametikooli just siis, kui alustas Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õeõppe esimene lend.

Vahetult enne õpingute lõpetamist kutsus endine juhtõpetaja Kai Rannastu Merletki õpetama. Tema esimene vastus oli ei, kuid peagi andis ta uuele võimalusele siiski rohelise tule. Väikese koormusega alanud õpetajatöö kasvas tasapisi kutsumuseks ja põhitööks. Nüüd on tal ka kutseõpetaja 6. taseme kutsetunnistus.

Merle kinnitab, et koolitajaks olemine tähendab tema jaoks palju enamat kui teadmiste edasiandmist. „Kuna olen ise olnud aastaid täiskasvanud õppija, mõistan väga hästi õppimisega kaasnevaid hirme, kahtlusi ja rõõme. Minu eesmärk ei ole ainult õpetada eriala, vaid aidata inimestel avastada, et nad on võimelised palju rohkemaks, kui nad ise alguses arvavad. Õpetaja töö suurim väärtus ei ole minu jaoks hästi peetud loeng. Selle väärtus on inimene, kes pärast kooli usub rohkem iseendasse, leiab töö, teeb seda südamega ja muudab omakorda kellegi teise elu paremaks,” kinnitab Merle, et tema töö saab sügava tähenduse siis, kui õppijad lähevad tööle hooldekodudesse, haiglatesse või tegevusjuhendajatena ning patsiendid saavad tänu neile professionaalsemat ja inimlikumat hoolt.

Kätlin Poopuu, kes Merle aasta koolitaja kandidaadiks esitas, peab Merle tugevuseks erialase pädevuse, inimlikkuse ja õppijate vajadustega arvestamise ühendamist. Kätlini sõnul on Merle õppijate toetamine märgatav nii tundides kui ka rühmajuhatajana. Praktilised ja lõimitud hindamisülesanded, õppijate tagasiside ning õppijate poolt aasta kutseõpetaja nominendiks esitamine näitavad, kui kõrgelt tema tööd hinnatakse. „Merle teeb oma tööd südamega. Ta ei piirdu ainult teadmiste edasiandmisega, vaid aitab täiskasvanud õppijal kujuneda teadlikumaks, kindlamaks ja professionaalsemaks oma valdkonna töötajaks,“ kinnitab Kätlin.

Küsimustele vastab Merle Tuulik.

Kuidas koolitamine Teid ennast arendab?

Õpetajatöö on amet, kus valmis ei saa kunagi. Mulle meeldib mõte, et õpetades õpin ka mina ise iga päev midagi uut. Täiskasvanute koolitajana on suur eelis kogemused, mida õppijatega jagame, analüüsime, võimalusel ka praktiliselt katsetame ja seeläbi õpime.

Õppijate vajadused ja küsimused ning valdkonna ja tehnoloogia kiire areng suunavad mind pidevalt otsima ja looma kaasaegseid ning tõenduspõhiseid õppematerjale, samuti arendama oma loovust hindamismeetodite ja kompleksülesannete väljatöötamisel.

Lisaks sunnib koolitajatöö mind pidevalt astuma välja oma mugavustsoonist ja seisma silmitsi isiklike hirmudega – olgu selleks siis uute haridustehnoloogiliste vahendite ja tehisaru lõimimine õppetöösse või keelebarjääri ja lennuhirmu ületamine välisprojektides osalemiseks. Ma usun, et kui õpetaja ise ei arene, ei saa ta innustada ka teisi arenema.

Millised on need hetked koolitajana, kus tabate end äratundmiselt – mul on nii vahva töö!

Õpetaja ja koolitaja töö mõju ulatub klassiruumist palju kaugemale ning need hetked on alati seotud inimestega. Õppimise mõju, need hetked, kui näen õppija muutusi ja arengut. Näiteks õnnepisarad õppija silmis pärast seda, kui oleme koos leidnud lahenduse näiliselt ületamatule kriisile ning leppinud kokku plaani, mis võimaldab neil kooli pooleli jätmise asemel edasi õppida ja edukalt lõpetada.

Hetk, kui õppija ütleb pärast praktilise ülesande sooritamist: „Ma arvasin, et ma ei saa sellega kunagi hakkama, aga nüüd ma oskan!“

Hetkedel, mil praktilised ja elulised simulatsioonid (näiteks ratastooliga linnaruumis liikumine või pimedana söömise kogemine) toovad õppijates kaasa sügava mõttemaailma muutuse ja aastaid hooldustöötajana töötanud inimene ütleb, et nüüd ma mõistan enda klienti paremini.

Kui õppija saab indu edasiõppimiseks või leidis õpingute jooksul endale erialase töö ja tema silmad säravad.

Kui mõni lõpetanu kirjutab või tuleb tänaval vastu, tänab ja ütleb et tal on olnud õpitud teadmistest ja oskustest väga palju kasu.

Mind liigutavad väga ka õppijate tänusõnad ja tagasiside. Neid tuleb igal aastal ja iga kord tekib tunne, et olen saanud osa kellegi olulisest eluetapist. Kui inimene ütleb, et ta usub nüüd rohkem iseendasse või et minu toetus aitas tal õpingud lõpule viia, siis on see minu jaoks hindamatu.

Millised on kolm oskust, milleta täiskasvanu tulevikus hakkama ei saa?

Esimesena tooksin välja õppimisoskuse ja enesejuhtimise. Tänapäeval ei piisa enam ühest ametist või haridusest kogu eluks. Maailm muutub kiiresti ning oskus õppida, vajadusel ümber õppida, oma aega juhtida ja hoida vaimset tasakaalu on tulevikus hindamatu.

Teiseks pean oluliseks kriitilist mõtlemist ja probleemilahendusoskust. Tehisaru ja info ülekülluse ajastul ei piisa enam teadmiste omamisest. Vajame oskust hinnata info usaldusväärsust, teha teadlikke valikuid, läheneda olukordadele loovalt ehk leida lahendusi ka siis, kui tavapärased vahendid puuduvad, ning kasutada tehnoloogiat targalt, mitte lasta sellel enda eest mõelda.

Kolmandaks tooksin välja hinnangutevaba suhtlemis- ja koostööoskuse. Me elame järjest mitmekesisemas ja vananevas ühiskonnas. Oskus märgata, kuulata ja teha koostööd erinevate inimestega on väärtus, mida ei asenda ükski tehnoloogia.

Loo autor: Heli Lehtsaar-Karma