Raplamaa, Anne Paluoja
Anne Paluoja: hea tantsuõpetus ühendab tehnika, pedagoogika ja õppija märkamise
Raplamaa rahvatantsuõpetaja Anne Paluoja on 50 aastat aidanud tantsul inimestes rõõmu ja ühtekuuluvust kasvatada. Jätkuvalt jagub tal tahtmist ja lusti teha suuremaks oma kultuuri ja seeläbi ka rahvast. „Rahvatants on Eesti kultuuri osa,“ rõhutab Anne.
Anne tee tantsuõpetajaks algas 1976. aastal Kehtna 8-klassilise kooli lapsi juhendades. Kuus aastat hiljem tuli tema ellu täiskasvanute rahvatants Alus. Praegu juhendab ta Alus kahte täiskasvanute rühma – segarühma ja vanaemade rühma Kuremari.
„Tantsuõpetajatöö oli alguses loomulikult eneseotsimine,“ meenutab Anne. Aastate jooksul lisandusid mitmesugused kursused, tantsuõpetajate kaugõppekool Tallinnas ning pikk praktiline kogemus. Arenesid teadmised rahvatantsust, muusika- ja rütmitaju ning pedagoogilised oskused. Annel on tantsuspetsialisti 7. taseme kutsetunnistus, spetsialiseerumisega eesti rahvatantsule, lavastamisele ja eestvedamisele.
Anne jaoks ei ole tantsutund pelgalt sammude õppimine. „Hea tantsuõpetus ühendab tehnika, pedagoogika ja õppija märkamise. Kui üks nendest kolmest puudub, jääb areng pinnapealseks. Pedagoogika tähendab mitte ainult teadmisi, vaid oskust neid edasi anda nii, et õppija areneks ja tunneks rõõmu,“ rõhutab poole sajandi pikkuse õpetajakogemusega Anne.
Ta selgitab, et tavatantsurühma liikmetel on erinev rütmi- ja koordinatsioonitaju, ometi sõltub sellest rütmi ning tantsulise liikumisega hakkamasaamine. „Igaühel on erinevad võimed ja ta peabki arenema-muutuma paremaks. Sellest ma pedagoogina lähtungi. Kindlasti on oluline hea ja toetav keskkond, selged ja lühikesed juhised, kordamine ja kinnistamine,“ ütleb Anne. Tema moto on lihtne: tantsutunnid peavad olema huvitavad, lusti ja rõõmu pakkuvad, aga ka õpetlikud. „Uskuge, see tekitabki huvi! Tähtis on seda huvi hoida ja edasi minna,“ rõhutab Anne, kes näeb tantsu kaudu võimalust hoida sidet oma kodukoha, juurte ja rahvaga.
Seega on iseenesestmõistetav, et Anne panus ulatub kaugemale oma tantsurühmadest. Ta on olnud maakonna tantsujuhtide mentor ja abiline ning kuulunud koolitajate meeskonda Raplamaal toimunud algajate tantsuõpetajate koolitustel. Ühtlasi on Anne korraldanud Alus kümme minitantsupidu, kus on osalenud nii lapsed, täiskasvanud kui ka eakad.
Küsimustele vastab Anne Paluoja.
Kuidas koolitamine Teid ennast arendab?
Hea õpetaja on avatum ja suudab hästi ja huvitavalt õpetada. Selleks vajan täiendkoolitusi. Olen osalenud väga paljudel suvistel rahvatantsuõpetajate suvekursustel-seminaridel, kus on võimalik täiendada kõikvõimalikke tantsualaseid oskusi. Klassikalise rahvatantsu kõrval on meil seltskonnatants, pärimustants, meeste- ja naistetantsud. Lisaks põhisammud, liikumised, kombinatsioonid, koordinatsioonid, venitused ja lõdvestused, füsioteraapia tunnid, uute tantsude õppimine ja alati ka midagi hoopis huvitavat, arendavat ja enesetäiendavat. Tänavu toimus selline kursus Raplamaal, Vana-Vigalas. Oli võimalik matkata ajaloo radadel, külastada Tõrvaaugu mahetalu ja teha kartulivorste. Olen osalenud ka mitmel Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi (ERRS) korraldatud õppeampsul, mis toimuvad sügiseti või kevadeti.
Millised on need hetked koolitajana, kus tabate end äratundmiselt – mul on nii vahva töö!
Liikumistund annab inimestele võimaluse õppida oma keha paremini tundma, arendada mälu, koordinatsiooni ja oskust kaaslastega arvestada. Tundub, et teisipäevaseid kohtumisi Alus ootavad tantsijad rõõmuga ja see tekitab osalejates häid emotsioone. Tantsu kaudu õpime iseennast ja maailma tundma – see on kasulik ka lihtsalt inimeseks olemiseks. Keha, mõte ja vaim on üks.
Rõõmustan, et rühma tantsuhuvi on väga suur. Minu ülesanne ongi leida tantsud, millega tantsijad hakkama saaksid, et nende motivatsioon ei raugeks. Praegu huvi veel kestab.
Rahvatants on populaarne, see teeb rõõmu. Üldtantsupeole pääsemine on ihaldusväärne, tuleb läbida konkurss. Ma ei pea väga õigeks rühmi, kes tulevad kokku vaid tantsupeo aastaks, peole pääsemise nimel. Kõrvale jäävad paljud aastaid koos käinud rühmad, kes väärivad kohta väljakul, kuna sageli kannavad just nemad edasi traditsiooni.
Tantsijatega töötades sünnib alati palju uut ja huvitavat. Minu jaoks on suur rõõm, kui endised tantsijad tulevad teretama ja kallistama. Ja inimesed – mulle meeldib inimestega rääkida ja neid kuulata. Kuulamine on üks toredamaid tegevusi üldse, on meeldiv meenutada ja vestelda.
See armastus, mida oma riigi ja rahva vastu tunnen, põhineb kultuuril. Seega ka kaitsetahe. Mulle meeldib rahvatantsu nautida, seda vaadata, õpetada tantsijaid nägema ilu, kuulata muusikat – see on olnud ainus põhjus, miks ma seda teen, kalliks pean ja hoian. See ongi meie kultuur. Ja me saame oma riiki kaitsta ainult siis, kui me seda armastame.
Millised on kolm oskust, milleta täiskasvanu tulevikus hakkama ei saa?
Rahvatantsijaks saamise ja olemise õppimine koosneb õpioskuste omandamisest: kuidas planeerida oma tööd ja leida seoseid; õpitut mõtestada ja analüüsida; teha koostööd, sest õpime kõige paremini koostöös, tundes end turvaliselt. Õppimine ja õpetamine on koostöised tegevused. Need kõik on olulised oskused, mida me vajame selleks, et oleksime pädevad omandama kogu elu jooksul erinevaid tegevusi ja oskusi.
Loo autor: Heli Lehtsaar-Karma
