Praegu on minu õppimine kui elukestev rongiga sõitmine mööda avastusteed, kus igas peatuses tulevad peale uued teadmised, oskused, kogemused ning eelkõige uued ja huvitavad inimesed, kellelt õppida.

PÕLVAMAA AASTA ÕPPIJA ENE TIGAS (45) pidi pärast ema surma hakkama saama kooliskäimise, majapidamise ja noorema venna eest hoolitsemisega, sest isa oli töö tõttu tihti ära. Ema sõnad: „Ma tahan, et sa õpiksid – see aitab elus edasi,” mõlkusid aga tüdrukul meeles. Pärast kooli lõpetamist läks Ene lasteaeda õpetaja abina tööle. Juba pere kõrvalt lõpetas ta Tallinna Pedagoogilise Kooli, ikka nii, et väikesi lapsi aitasid hoida teised pereliikmed. Töö lasteaias tõi palju rõõmu ja küllap märkasid seda ka kolleegid, sest peagi valiti ta juhatajaks. „Seaduse muudatuse tõttu tuli mul aga juhatajakohast loobuda, sest tingimuseks oli kõrgharidus. Ma jätkasin õppealajuhatajana. 2002. aastal avati aga Tartu Ülikoolis alushariduse eriala. Läbisin tiheda sõela ja sain riigieelarvelisele kohale. Rõõm ja motivatsioon õppida olid suured ja kuigi kolmas laps oli alles kaheaastane, toetas õppimist kogu pere,” meenutab Ene.

Nüüd töötab Ene Põlva Lepatriinu lasteaias direktorina ja õppimine ei lõpe – pidev koolitustel osalemine ja teistele õppimisvõimaluste pakkumine käivad selle ametiga vältimatult kaasas. „Soovin oma teadmisi ja oskusi teistega jagada, ainult endale õppimine ei ole minu prioriteet,” selgitab Ene oma põhimõtteid. „Järgneva pooleteise aasta jooksul ootab ees Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtuskasvatuse koolitajate täiendusõppe programm, mille järel plaanin hakata tegutsema koolitajana,” on tal tulevikuplaanid selged.

Enel jagub lisaks kõigele oma pere ja tööga seonduvale aega ka fotograafia ja ühiskondliku tegevuse jaoks, olgu see siis Veriora Mõttekoja eestvedajaks olemine, Veriora Naisseltsi Mari juhatusse kuulumine, sihtasutuse Veriora Noortekas juhatamine või Veriora vallavolikogu liikmeks olemine. Temast kõneldakse kui suurepärasest eestvedajast, kes väärtustab inimesi ja kelle vabatahtlikku panustamist on maakonnas tunnustatud.

„Minu õpilugu on kui elukestev rongiga sõitmine mööda avastusteed, kus igas peatuses tulevad peale uued teadmised, oskused, kogemused ning eelkõige uued ja huvitavad inimesed, kellelt õppida,” ütleb Ene.