Õppida võib ka täiesti iseseisvalt raamatuid lugedes, sisukalt suheldes, midagi uut alustades, reisides.

JÕGEVAMAA AASTA ÕPPIJA REINE KOPPEL (43) on enda sõnutsi kogu aeg õppimise usku inimene olnud. „Uskumatu küll, aga isegi koolitüdrukuna meeldis mulle õppida ja koolis käia. Olen ka pärast koolide lõpetamist otsinud endale nii erialaseid kui ka isiksust arendavaid kursusi.” Pärast keskkooli läks Reine ülikooli, kus ta lõpetas ka magistrantuuri, kuid ta leiab, et õppida võib ka täiesti iseseisvalt: raamatuid lugedes, reisides, millegi uuega alustades või hoopis tööpostil. „Sordiaretajana töötades ja põllumajandusteadusega tegeledes on võimalus ja vajadus pidevalt uusi teadmisi hankida.”

Reine elus on erilisel kohal olnud keeleõpe. Pikemalt on ta tegelenud inglise keelega ja viimane saavutus on hispaania keele kursuse läbimine, aga nimistusse kuuluvad veel ka soome ja rootsi keel. „Ikka ise tuleb vaeva näha, ükski õpetaja ega metoodika ei tee imet, aga midagi täiesti uut ette võtta ja end proovile panna on hästi huvitav!” on ta tagantjärele rõõmus.

On imetlusväärne, et Reine seda kõike jõuab, sest pere nõuab hoolt ning jooga, koorilaul, näitlemine ja fotograafia võtavad oma aja. Aga eks on ikka nii, et kes teeb, see jõuab. Jõgeva linna seltsi- ja spordieluski on Reinel oma kindel ja tähtis koht. „Kõige raskem õppimise puhul ongi see, kuidas leida selleks aega muude tegemiste, töö ja pere kõrvalt. Et aga pojad ja abikaasa tegelevad lisaks oma põhitegevustele ka ise aktiivselt oma hobidega, saame me üksteisest hästi aru. Muidugi peab läbi mõtlema, et nende jaoks ikka piisavalt aega jääks,” mõtiskleb ta.

Reinet iseloomustatakse erksa ja otsiva vaimuga inimesena, kes leiab, et kui ta enam ei õpiks, siis oleks see suur muutus tema elus, ja lisab: „Aga ma arvan, et sellist olukorda niipea ei tule!” Vaevalt tõesti, sest alustatud doktoritöö vajab lõpetamist.