Nüüd tean, et kunagi ei ole õppimiseks liiga hilja ja õppida tuleb asju mida armastad – siis on tulemus suurepärane!

LÄÄNE-VIRUMAA AASTA ÕPPIJA MARI LIIMA (45) kasvas isaga. Kodust kaugel Tartu Pedagoogilises koolis käimine, kuhu Mari pärast kaheksandat klassi läks, ei olnud peagi enam rahaliselt võimalik. Keskkooli viimases klassis sündis Maril poeg, kuid ta suutis tänu perele sellegipoolest kooli lõpetada ilma aastat vahele jätmata. Kui Mari Uhtna lasteaias tööd sai, püüdis ta taas erialast haridust saada, sedapuhku Tallinnas, kuid lapsed – sündinud oli ka teine poeg – olid väikesed ning seegi katse luhtus. Tööst kasvatajana tuli hariduse puudumise tõttu peagi loobuda. Vahepeal õppis Mari õmblemist ja jõudis sel alal isegi töötada. Selleks ajaks kolmelapseline pere kolis oma majja, pereema jäi koduseks ja sai neljanda poja. Aeg kulus koduaia kujundamisele ja pere eest hoolitsemisele. Siiski ei mallanud ta ilma õppimata olla. „Võtsin end töötuna arvele ja läbisin kelnerite algõppe kursuse. Algteadmised arvuti kasutamisest tulid „Vaata maailma” abiga. Seejärel lisandus meie perre veel kaks tüdrukut,” kõneleb Mari.

Aiandus ja loodus üldisemalt on naise suur hobi ja armastus. Tema loovuse ja ilumeele tõestuseks on 2007. aasta „Kauni Kodu” konkursi võit. Kuuldused Mari teadmistest looduse kohta levisid kodukohas ning ta kutsuti lasteaeda looduse õppepäeva korraldama. Sellele järgnes tööpakkumine Sõmeru lasteaias. „Siis oli aeg küps Tallinna Ülikooli Rakvere Kolledžisse kord poolelijäänut lõpetama minna. Ületatud said ka õppimisega seondunud rahalised raskused ning kool on nüüdseks edukalt lõpetatud,” kõneleb naine oma viimastest saavutustest ja lisab: „Ilma oma suure pere toeta ei oleks mul olnud võimalik õppida. Suur unistus on täitunud – olen diplomeeritud lasteaiaõpetaja.” Loodusarmastus ikka südames, püüab ta seda lasteaialastele igal võimalusel edasi anda. Mari tegemised kõlavad ka kogukonnas vastu – tema edu üle tuntakse rõõmu nii töökohas kui ka kogu Sõmeru vallas.

„Olen uhke, et olen elus nii palju saavutanud: mul on suur pere, oma ilus kodu, unistuste töö ning sõprade ja kogukonna lugupidamine ja toetus,” lõpetab Mari. See lugupidamine on enese tööga välja teenitud ja uhkus iseenesestmõistetav.