Võrumaa aasta õppija Helen Saarnits (38) õppis peale põhikooli Tartus pagar-kondiitriks, kuid leidis üsna pea, et päriselt tema töö see ikka ei ole. Sündis tütar ja järgnes kuus aastat tööd õmblusettevõttes, mida tabas majanduslangus ja Helen koondati. Mis edasi? Töötukassa nõustamisel selgus, et Helenile peaks sobima lastega tegelemine ja lapsehoidmiskoolitusele ta suunatigi. Töö Võru lasteaias Päkapikk õpetaja abina tõi selguse, et see amet pakub rahuldust ning tekkis tahtmine rohkem panustada. Enesetäiendamist alustas Helen esmalt inglise keele õpingutega. Õpitud on juba viis aastat ja sügisel kavas jätkata. Lasteaias töötanud vabatahtlikega suhtlemisel on keelt juba ka vaja läinud. Üsna pea sai selgeks, et sellest siiski ei piisa – tuli taas minna koolipinki Tallinna Ülikooli Rakvere Kolledžis ning 2016. aasta kevadel sai Helenist diplomeeritud alushariduse pedagoog. Helen möönab, et tema silmaring on avardunud ning lisaks erialastele teadmistele on temast saanud ka palju avatum suhtleja. Nüüd töötab Helen Päkapiku lasteaias Võru keelepesa rühma õpetajana ja peab pärimuskultuuri edasiandmist lastele väga oluliseks. „Olen töökohal üliõnnelik! Lapsed muudavad iga päeva eriliseks.“ lisab ta.

Miks Te õpite?
Õppimine on aidanud mul täita oma unistusi, ma poleks kunagi arvanud, et kõrghariduse saan. Loodan olla eeskujuks oma tütrele ja soovitan õppimist kõigile, sest kaotada pole midagi. Jah, kõik polnud sugugi kerge, ent tänu pere ja kolleegide toetusele on olnud võimalik hakkama saada. Leian, et kõik ei pea alati olema 5+, piisab, kui annad endast sel hetkel parima. Kui miski luhtub, tuleb uuesti proovida. Ühiskond on pidevas muutumises ja ajaga tuleb kaasas käia. Õpin, kogen ja avastan koos lastega.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?
Minu mõttemaailm on muutunud. Tean, et saan ka raskustega hakkama. Olen hakanud oma elu teadlikumalt kujundama. Naudin õppimist nii erialastel täienduskursustel kui keeltekoolis.