Järvamaa aasta õppija Sirli Kriisa (57) on inimene, kes ei oskagi õppimisest mõelda, kui millestki erilisest. Vene keele ja kirjanduse õpetajana Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetanud naine, kes nüüd Järvamaa Rajaleidja keskuses karjäärinõustajana töötab, leiab, et ühiskonnas muutustega toime tulemiseks on õppimine hädavajalik ja hoiab meele erksa. Nii õpibki Sirli uusi nõustamis-meetodeid ja rakendab neid oma igapäevatöös. Praktikas on selgunud, et uus ei ole mitte ainult huvitav, vaid sobib ka klientidele. Sirli viib töökohal läbi ka arenduspäevi, kus oma uusi teadmisi ja kogemusi lahkesti jagab. Sihtasustuse Innove ja Karjäärinõustajate Ühingu korraldatavad koolituspäevad ja kursused on tema elu igapäevane ja vajalik osa. Nüüd aitab ta juba ise uusi metoodikaid välja töötada ja karjäärinõustajate kutseeksameid ette valmistada. Kolleegide sõnutsi on Sirli oma teadmiste, entusiasmi, korrektsusega hinnatud ja tunnustatud nõustaja kogukonnas ning tema panus täiskasvanuhariduse edendajana on märkimisväärne.

Miks Te õpite?
Ei oskagi sellele vastata, sest olen pidanud õppimist oma elu loomulikuks osaks. Uusi teadmisi ja oskusi saan nii igapäevase elu kui ka spetsiaalse õppimisprotsessi käigus. Minu töö eeldab pidevat kursis olekut uueneva töömaailmaga, õpivõimaluste infoga ja meetodite valdamist, mis aitavad nii täiskasvanutel kui ka noortel eluplaane mõtestada ja täide viia. Viimaseks suuremaks ja olulisemaks valdkonnaks, millega ennast sidusin, on coaching. Lahenduskeskseks coach’iks õppimine oli pikk protsess, aga tasus ennast ära – see oli põnev ja ergutav teekond. Coaching’u võtteid kasutan ka oma igapäevases nõustamistegevuses.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?
Kindlasti olen saanud enesekindlust. Vanuse lisandudes oskan suuremat tähendust anda ka sellele, mida õpin ümbritsevatelt inimestelt. Olen väga tänulik oma mõistvale abikaasale, täiskasvanud tütardele ja pojale, nende kaasadele ning neljale lapselapsele! See, mida neilt on õppida, on suur ja rikastav pagas. Samuti imetlen enda ümber olevaid töökaaslasi, kelle jaoks on enesetäiendamine täiesti loomuomane protsess ja kes alati kõike omandatut meelsasti edastavad. Olen hakanud uurima põlvkondade erisusi, nende erinevaid väärtushinnanguid ja tegutsemisviise, mis rikastavad elu.