Ida-Virumaa aasta õppija ANDRIY ZUBENKO (43) on üks paljudest inimestest, kelle elu pöörasid pea peale Ukraina sündmused. Ortopeed ja traumatoloog doktor Zubenko oli lõpetanud Harkivi Meditsiiniülikooli, kaitsnud sealsamas dissertatsiooni ning praktiseerinud aastaid arstina, töötades paralleelselt ülikooli traumatoloogia ja ortopeedia kateedris, kuid sõda tema kodumaal pani valikute ette. Doktor Zubenko tegi otsuse tulla uude keele- ja kultuurikeskkonda – Eestisse. Ta asus 2014. aasta sügisel ortopeedina tööle Ida-Viru keskhaiglas mõistes kohe, et keele õppimine on möödapääsmatu, isegi kui suur osa Kohtla-Järve patsientidest suhtlevad vene keeles. Juba veidi vähem kui poole aasta pärast, 2015. aasta veebruaris, oli Andriyl eesti kelle eksam A2 tasemel sooritatud. On selge, et doktor Zubenko ei ole inimene, kes lihtsalt mugavat äraelamist soovib. Ta on ise aktiivselt otsinud võimalusi eesti keele praktiseerimiseks nii tööl kui tööst vabal ajal. Kui tundus, et Ida-Viru keskhaigla piisavalt keelepraktikat ei võimalda, otsustas ta hakata tegema lisavalveid Rakvere haiglas. Ta on innustanud kaasmaalasi, kolleege ja pereliikmeid eesti keelt õppima. Andriy jätkab praegu oma elu Eestis tehes ettevalmistusi, et ka ta pere saaks Ukrainast siia pöörduda, kuid siiski lootes, et konflikt laheneb ning ka tema kodumaale saabuvad rahulikumad ajad.

Miks Te õpite?
Olen end erialaselt pidanud kogu aeg täiendama – see käib arsti ametiga kaasas. Olen õppinud nii Prantsusmaal kui Eestis. Siia tulles oli loomulik, et püüan keele selgeks saada. Annan ju endale aru, et õppides avanevad minu ees uued arenguväljavaated, saan avardada oma võimalusi, end ühiskonnas ja oma töökeskkonnas kindlamini tunda. Arvan, et olen Eestis kohanenud ning õppimisel on selles oma osa. Jätkan eesti keele õpinguid eraõpetajaga ja tahan sooritada C-taseme keeleeksami, et olla võimeline juhendama üliõpilasi.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?
Haridus on andnud mulle suuremaid võimalusi töökoha valikul, ka siin Eestis. Tänu sellele, et õpin aktiivselt eesti keelt, olen hakkama saanud uute oludega ja tunnen ennast Eestis hästi. Saan suhelda nii oma kolleegide kui patsientidega. Olen rõõmus, et saan oma teadmisi ka edasi anda – viin Ida-Viru keskhaiglas läbi õdede koolitust.