Tartumaa aasta õppija Külli Tegova (28) on oma sõnutsi küpsenud koos ajaga ning tahtnud ja osanud koolipõlves tehtud vigu parandada. Kui keskkool sai 2005. aastal keskmiste koolipoisitulemustega lõpetatud, ei tekitanud see julgust edasi õppima minna. Külli läks tööle ning elust enesest tarkust kogudes küpses aegapidi teadmine, et tegelikult on ta arenemisvõimeline ning teadmishimuline inimene ja soovib õppida ning oma väikesele tütrele eeskujuks olla. Müügitöö huvitas ja seda siis Tartu Kutsehariduskeskuses õppima asutud saigi. Lisaks headele hinnetele on Külli ka kooliväliselt aktiivne – laulab kooris ja täidab meelsasti õppetööväliseid ülesandeid, on tööandja sõnul positiivse ellusuhtumisega, õpihimuline, sõbralik ja suurepärane kolleeg.

Miks Te õpite?
Keskkooli ajal olin teismeline mis teismeline – peod ja poisid olid hulga tähtsamad kui õppimine. Siis läksin tööle, sain raha teenimise maigu suhu ja kõik oli justkui hästi, aga ometi miski kripeldas. Konsultanditöö Tartu Kaubamajas oli küll väga südamelähedane ja teen seda tänini, kuid tundsin siiski, et seisan paigal. Olen seda meelt, et selleks, et midagi hästi teha, on vaja kutset, vastavat haridust. Õpin müügiesindaja erialal, kuid pole siiski kindel, et lähiajal sel erialal tööle hakkan. Tunnen, et minus on sisesmine rahu, mu elu on mitmekesine ja huvitav ning hetkel sellest piisab.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?
Kaua aega polnud mul esinemisjulgust, selles osas olen kindlust juurde saanud. Julgust on ka üldisemas plaanis juurde tulnud. Varemalt oli usk endasse üpris pisikeseks kahanenud. Usun, et olen suutnud ka oma kolleegides ning pereliikmetes õpihimu äratada ja loodan, et mu tütrest kasvab aktiivse ellusuhtumisega teadmishimuline noor inimene. Tahan, et ta teaks, et minu tee õige asjani pole olnud sirge, kuid tähtis on osata vigadest õppida.