Põlvamaa aasta õppija Junika Adson (40) on aktiivne inimene, kelle jaoks õppimine kõigest ja kõikjal on sama loomulik tegevus kui hingamine. Olles kodune, otsustas omal ajal Räpina Aianduskooli aiandusagronoomina lõpetanud naine kannapöörde teha ning hoopistükkis maniküürijaks õppima minna. Nii see lumepall veerema läks, üks koolitus tõi teise kaasa – kõik ikka selleks, et klientidele paremat tulemust ja põnevamaid teenuseid pakkuda, pere ja palgatöö kõrvalt aega näpistades. Sündis oma salong, mis kiiresti populaarsust kogus. Ühest sõbrannade korraldatud sünnipäeva tähistamisest Räpina loomemaja savikojas sai savi voolimise harrastus, millele peatselt lisandusid klaasimaal, vaibakudumine ja kokandus. Kõhutantsuga tegeles Junika juba varem.

Miks te õpite?
Või ehk hoopis miks olen aktiivse eluhoiakuga ja uuele avatud inimene? Mu juured on pärit väikeselt Prangli saarelt, kus tänini aktiivselt puhkamas käin. Saarel peavad kõik kõike tegema. Kui Räpinasse sattusin, siis oli täiesti loomulik siinsetest asjadest osa saada. Olen ka siin püüdnud kaasa lüüa oma mõtete ja ettepanekutega. Kui loodi Räpina loomemaja, siis olin vaimustuses ka kõikidest nendest inimestest, kes töötubasid juhendades oma loomingulisusega teisi nakatavad.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?
Saan panna loomingulisse töösse oma mõtted ja iseloomu, erinevad värvid ja kujundid ning proovida oma oskusi. Sellised tegevused annavad energiat ja viivad elus edasi. Alati on midagi juurde õppida, peab lihtsalt ise natuke vaeva nägema, siis ongi kõik hästi. Olen päris üllatunud Põlvamaa aasta õppija tiitli saamisest; arvan, et olen täiesti tavaline naine oma tööde ja tegemistega.