Lääne-Virumaa aasta õppija Triin Rebane (33) on üks neist naistest, kes söakalt meeste pärusmaale on julgenud astuda ja ühtlasi ka elus kannapöörde teha. Kui ta, olles varem hotelliteenindajaks õppinud ja andmesisestajana töötanud, töötukassas oma soovi korstnapühkijaks hakata avaldas, ei hakanud õnneks keegi naerma, vaid samm sammu haaval, kursuselt kursusele, astus Triin oma unistusele lähemale, eeskujuks ja innustajaks sõbrannad, kellest üks bussijuht ja teine keevitaja. Õppimispisikuga sai nakatatud ka abikaasa ja küllap on poegadelgi emalt nii mõndagi õppida – julgust otsuseid teha, näiteks. Pere toetust hindab Triin väga ning püüab aega leida ka rahvatantsuks ja kudumiseks.

Miks Te õpite?
Ega ma ise osanud esialgu arvatagi, et elu nii kardinaalselt muutub, aga küllap oli aeg siis küps. Et nõustajalt töötukassas niipalju tuge ja julgustust sain, oli lausa üllatav. Töötan praegu korstnapühkijana ja teen ka pisemaid pottsepatöid – töö käigus tuleb pidevalt midagi uut juurde õppida. Inimesed sageli imestavad ust avades ja naisterahvast nähes, aga pole viga, aitan neil stereotüüpsetest arusaamadest üle saada. Kursused on läbitud ja kutsetunnistus käes, aga ikka õpin iga päev midagi uut juurde!

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?
Mul on uus, väga meelepärane amet ning toredad uued tuttavad-kolleegid-konkurendid. Esimesed paar päeva koolipingis on nüüd meenutades väga naljakad. Ma ei saanud pooltest sõnadest aru, mida õppejõud kasutasid. Kirjutasin siis tundmatud sõnad üles ja guugeldasin kodus. Olen väga tänulik oma kursusekaaslastele, kes mind kutseeksamile minema innustasid. Olen aru saanud, et kui elu pakub võimalusi, tuleb nendest kinni haarata.