Järvamaa aasta õppija Kairi Kärner (30) on käinud läbi pika tee, et end oma praeguses ametis Eesti Töötukassa Järvamaa osakonna karjääriinfo spetsialistina hästi ja kindlalt tunda. Ta on õppinud kodumajanduslikku ettevõtlust, töötanud elektroonikavaldkonnas ja tekstiilitööstuses, siis, juba väikese lapse kõrvalt koolis sotsiaalpedagoogina. Järgnesid õpingud Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis sotsiaaltöö korralduse erialal ja see oli just see, mis Kairile südamelähedane tundus. Arvukad erialased koolitused ja pidev valmidus õppida on teinud temast oma ametikohal innustava ning oma eeskujuga motiveeriva nõustaja. Nagu arvata võibki on Kairi aktiivne ka väljaspool tööd ja kodu: ta laulab segakooris, lööb kaasa rahvatantsurühmas, aeroobikatreeningutes, suhtleb lasteabikeskuses pere hoolduseta lastega ja osaleb piirkonna karjäärkoordinaatorite ümarlaua aruteludes.

Miks Te õpite?
Õppimine on nagu pisik, kui sa nakatud, siis ilma olla enam ei saa. Proovin selle pisikuga nakatada ka teisi. Kunagi ei tundunud õppimine mulle üldse ’popp’ – teatud vanuses näis, et seda pole vaja. Mõistan, kui noored õppimisse nii suhtuvad, aga püüan neid siiski motiveerida. Alati ei pea olema klassi parimad õpitulemused, et kuhugi jõuda. On vaja tahtmist midagi ära teha, seada eesmärgid ning siis nende poole püüelda. Ma ei arvanud, et minust saab kunagi üliõpilane. Õppimine on proovilepanek, palju uut ja põnevat – uued teadmised, oskused, võimalus olla konkurentsis, võimalus anda õpitut edasi. See hoiab mõistuse värske ja laiendab silmaringi.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?
Õppimine on andnud mulle enesekindlust, võimalusi, pannud mind proovile, aidanud mul ennast teostada, pürgida soovitud eesmärkideni. Olen seeläbi saanud sõpru kogu eluks! Tahan jätkata magistriõppes. Tänapäeval on selge, et tuleb end läbi elu pidevalt täiendada.