Põlvamaa aasta õppija Gerta Konsap (85) on väikesest peale olnud suur oma kätega teha tahtja. Räpina Rahvaülikoolis pole kuigi palju üritusi ega käsitööringe, millest Gerta osa ei võtaks. Naljatamisi end „puruvanaks“ nimetav daam on oma energia ning positiivsusega eeskujuks palju noorematelegi. Gerta ellu on mahtunud ja mahub vanaemade õpiring, keraamika, viltimine, käsitöökarbid, rahvariidevööd ja mis kõik veel. Tema tunnuslauseks on saanud: „Kõik kõverusõ omma suure kunsti tunnusõ.“

Miks te õpite?
See käsitööhuvi on lapsest saadik veres. Aiatöö mulle eriti meeltmööda ei ole, aga ilma midagi tegemata ka olla ei oska. Kunagine soov õpetajaks saada jäi täitumata. Tartu Naiskutsekoolis õpitud tikandimeistri erialal ei ole samuti õnnestunud end proovile panna. Töötasin aastaid kaubanduses ja käsitööhuvi sain rakendada alles hilisemas elus. Õppimine annab võimaluse olla inimeste hulgas ja tunda end elusana. Hea on näha ka nooremaid käsitööst innustumas. Ehk on minulgi õnnestunud neisse veidi õpihimu süstida.

Milliseid muutusi on õppimine teie ellu toonud?
Aktiivne elu aitab vaimu virge hoida. Käin Räpina Rahvaülikooli üritustel ja ringides ikka nii palju kui jõuan ja saan. Vanaemade õpiringiga liitumine on andnud uue elujõu. Küllap tunneb minu aktiivsusest rõõmu ka mu tore perekond, millesse kuulub nüüd juba neli põlvkonda. Õppimise ja uue teada saamise koht on ka Räpina Pensionäride Selts, mille tegemistes kaasa löön. Saatus on mind hoidnud, saan oma elust vanaduspõlves rõõmu tunda.