Minu jaoks oli müstika, kuidas liiguvad töömehe parkunud näpud lõõtspilli nuppudel

 

Allar ToomikVõrumaa aasta õppija 2008

Võrumaa aasta õppija, 53-aastane mööblitööstur Allar Toomik imetles juba lapsenalõõtsameeste näppude imelist kiirust ja liikumist. „Kõigi vanema põlvkonna pillimeestele oli pillimäng  hobi, pigem kirg, mida tehti pärast ränka tööpäeva. Siiani on kõrvus lapsepõlvest pärit lõõtsahelid, kui naabruses elanud kingsepp mängis ilusatel suveõhtutel oma kodutrepil lõõtsa”, räägib Allar. Ilmselt sellest ajast jäigi alateadvusesse tiksuma mõte, et võiks ja tahaks ise ka pillimängu osata.

2007. aasta kevadel kutsuti Allar ühinema Võru Folkloorifestivali raames käivitatud projektiga, mis oli suunatud lõõtspillimängu propageerimisele. Festivalilaval asusid pärast kolmekuulist õppi-mist lisaks Allarile lõõtsa tõmba-ma linnapea Kersti Kõosaar, Mait Klaassen ja Priidu Teppo. „Publik laiali ei jooksnud ja ei vilistanud ka – ju siis kannatas ära kuulata”, muigab Allar. 

Teoreetiliselt ei ole lõõtsamängus ju midagi keerulist - tuleb lihtsalt õigel ajal vajutada õiges järjekorras õiget nuppu. Just see õige nupp ei jää aga õigel ajal õige näpu alla! Allari ponnistustele aitasid kaasa lõõtsaõpetaja Heino Tartese  sõnad: „küll tulep, küll tulep, harjutama peap”.  Tänaseks on Allaril enam-vähem selged ligi paarkümmend lugu ja iga uue loo õppimine läheb tunduvalt ladusamalt kui eelmine. Allar ütleb, et tunneb ennast üksinda tagatoas mängides kindlamalt, kuid väga ei värise näpp ka väiksemale seltskonnale esinedes. „Lõõtsamäng on õpitav, kui just karu pole rängalt kõrva peale astunud. Peab olema ainult palju tahtmist, jonni ja visadust”, julgustab Võrumaa aasta õppija uusi lõõtsamängu õppijaid.