Selleks, et olla kutseline kalur, on vaja pidevalt juurde õppida

 

Enno KellViljandimaa aasta õppija 2008

Viljandimaa aasta õppija, 79-aastane töötav pensionär Enno Kell on viimased 52 aastat olnud kalur. 2007. aastal õppis Enno arvutit kasutama ja paneb nüüd kirja oma elulugu.

Enno läks kooli Eesti Vabariigis 1938. aastal ning 14-aastasena oli ta algharidusega poisike, kellel isa soovitas õppida selgeks ühe korraliku eriala.  Tallinna tööstus-koolis  alanud lukksepa õpingud ei olnud kerged, sest sõjajärgne aeg oli vaene ning tšekisüsteemiga saadud toit oli „elamiseks vähe ja suremiseks palju”. Kool sai aga lõpetatud ning 9 aastat töötas Enno tehases, enne kui avastas oma tõelise kutsumuse. Kolhoosi kaluriks minnes sai ta aru, et oli teinud õige otsuse. 

Enno on kalur olnud üle poole sajandi. „Selleks, et olla kutseline kalur, on vaja pidevalt  juurde õppida. Ütlus: ''kala on loll'' ei pea paika, sest selleks, et kala kätte saada, pead temast targem olema”, ütleb Viljandimaa aasta õppija.

Arvuti ostis mees selleks, et panna kirja oma elulugu, kursustel sai masina kasutamise osas palju teadmisi, kuid ütleb, et  palju on veel õppida. Esimese pooliku elulookirjelduse saatis Enno Tartu Kirjandusmuuseumile ja sai ''Ühendus Eesti Elulood'' käest tänukirja mahlaka maskuliinse elukujutuse eest.