TAIVO LEHESMETS, Viljandimaa aasta õppija 2007
Kõpu metskond, metsaülem

Minu õppimise lugu sai alguse 1995. aastal kui Tartus asuv Maaelu Arengu Instituut pakkus metsameestele täiendusõppe korras juhtimiskursust.

Oli Eesti Vabariigi taasärkamise aeg ja otsustasin ka ise uusi teadmisi omandada. Kursused kestsid kolm aastat ja sain sealt võrdlemisi põhjalikud teadmised organisatsiooni juhtimisest, psühholoogiast, välis- ja sisemajandusest ning paljust muust.

Kuigi olin selleks ajaks juhtinud väikest struktuuriüksust ühes suures ettevõttes juba 11 aastat, sain teada, et juhtimine on midagi palju enamat, kui oskasin üldse eeldada. Pärast neid kursusi sain aru, et õppida on mul veel väga-väga palju. Sain teada ühe vana, aga olulise tõe – mida rohkem ma tean, seda lollimaks end pean.

Kui 1997. aasta sügisel algasid Eesti Põllumajandusülikooli avatud ülikoolis juhtimisalased täiendusõppe kursused, läksin sinna juba teadli-kumana oma soovidest ja huvidest. Ja kui 2000. aastal võeti vastu määrus, et NSVL ajal kõrgkooli lõpetanute diplom loetakse võrdseks magistri-kraadiga, siis tekkis idee katsetada, kas see määrus ikka igal pool kehtib.

Nii tegingi 2001. aastal avalduse magistrikraadi taotlemiseks eksternina, kusjuures ise metsamees olles soovisin saada majandusteaduste magistrikraadi. Ja ime sündis: tänu läbitud kursustele lubati mul kaitsta magistritöö eksternina pärast võõrkeele eksami ja erialase komplekseksami sooritamist.

Alustasin seejärel vaikselt andmete kogumist ja analüüsimist ning erialakirjanduse lugemist (metsamehena pidin oma teadmisi juhtimisest ja turustamisest tublisti täiendama). Vajalikud eksamid said sooritatud mõne aasta jooksul ning töö ise valmis kolm aastat hiljem. Kaitsmiseni jõudsin erinevatest takistustest, probleemidest ja ka laiskusest läbi murdes 2007. aastal. Ja nii see sündiski. Mingil määral küll oodatud, aga siiski veidi uskumatuna omistati täpselt nädal enne 50. sünnipäeva mulle Eesti Maaülikoolis majandusteaduste magistrikraad turunduse ja juhtimise erialal.

Mida sellest järeldada? Õppida ei ole kunagi hilja, vaja on vaid pealehakkamist. Pealegi, inimene saab selle, mida tahab, on vaja ainult väga tahta ja püüda, sest elu koosneb juhustest, millele tuleb võimalus anda.