MERIKE TSIMMER, Valgamaa aasta õppija 2007
Karula Rahvuspark, külastuskorralduse spetsialist

Kogu elu olen ma justkui midagi otsinud. Nüüd, olles jõudnud keskikka (kas teate, ka selle sõnaga võib lõpuks harjuda!), tunnen lõpuks ometi end taltuvat ja arvan, et olen eneseleidmisele juba üsna lähedal. Kuid kergelt pole see tulnud. Ja kes ütleb, et peakski.

Juba paariaastase plikatirtsuna putkasin ma koduõuelt üle tee kasvava metsatuka rüppe. Tagasi tulles oli pihk lilli täis – emmele! Nii kaugelt ei teadnud lapsukest keegi otsida, esimese asjana tuustiti hoopis laudad-kuurid läbi.

Esimesed kolm aastat Tartumaal Pangodis kodu ligidal pisikeses ja armsas Unipiha algkoolis käies viis koolitee mind järvest mööda, üle niidu, mis kevadeti täis nurmenukke ja pääsusilmi. Vaevu kilomeetripikkune koolitee võttis ikka mitu tundi aega, kevadel eriti. Mäletan end männi najal istuvat ning kevadise päikese käes raamatut lugevat – kui hea see oli!

Maalapsena on loodus mind köitnud kogu elu. Maale olen rajanud oma kodu, siin kasvatanud omad lapsed ja leibagi teenin maal, töötades looduskaitsjana. Loodus on minu jaoks iseenesestmõistetav, sellest saan ma tuge ja energiat. Ka inspiratsiooni ammutan loodusest ja loodus on väga hea õpetaja.

Õppida on mulle alati meeldinud, kohustuslikus korras küll mitte nii väga. Nõukaajal koolis käies oli kohustusliku kirjanduse lugemine minu jaoks igatahes vastukarva, samas lugemist armastasin ma pööraselt. Eks lihtsalt lektüüri tahtsin ise valida, mis muud.

Valikuid teha, nagu arvata, on elus tulnud palju.

Usun, et elu olulisima valiku tegin 17-aastasena, tollase Olustvere Sovhoostehnikumi lõpetamise järel. Nimelt olin ma viimasel kursusel käies enda jaoks avastanud veealuse maailma. Esialgu küll ainult teoreetiliselt, mis tähendas pooleaastast akvalangistide kursust Viljandis. Nii ma pärast tundide lõppemist Viljandi vahet voorisin ja sovhoostehnikumist omandatud mesiniku ametile lisaks ka akvalangisti tunnistuse sain. Ning kuigi ma sinnamaani ülikooli astumisest tõsiselt mõelnud polnud, olin selleks hetkeks täiesti loogilise jätkuna otsustanud minna edasi õppima hüdrobioloogiat. Ja seda Moskvasse.

Nüüd, tagantjärele, mõtlen küll, et keelega oleks mul algul ikka pusimist tulnud, kuid nooruse hulljulguses ma selles mitte mingit takistust ei näinud. Põhjus asjast loobumiseks tuli aga hoopis teisest suunast, täpsemalt Karulast. Olin seal mesinduspraktikal käies silma hakanud ühele kohalikule noormehele, kes nüüd mind endale naiseks kosida tahtis. Kuna kavalerikandidaat tundus sobilik (tõsi, tuttavad olime vaevu paar kuud, kuid tema vead ja voorused mul selleks ajaks laias laastus juba teada), siis pidingi tegema olulise valiku – kas ülikool või abielu. Õppida saan ma ju edaspidi ka, kui ikka väga tahan, mõtlesin, ja sukeldusin ellu.

Kahetseda pole mul oma otsust tulnud. Kakskümmend üks aastat abielu seljataga, kaks last suureks kasvatatud, pesamuna veel kodus. Kui kahe esimese lapse kõrvalt aega ega energiat suurt muuks ei jäänud, siis kolmekümnendates aastates, pesamuna kõrvalt, jõudsin justkui kõike. Läksin jälle tööle (sedakorda enam mitte mesinikuna, vaid turismispetsialistina), hakkasin Lüllemäe Rahvaõpistus soome keelt ja portselanmaali õpetama, lõin kaasa külaliikumises, õppisin inglise keelt, turismi, peotantsu ja mida kõike veel.

Portselanmaali juurde sattusin küll üsna juhuslikult. Nimelt jäi Soome portselanimaalilaagrisse sõitjatel bussis üks koht vabaks ja seda pakuti mulle. Päev enne kursuse algust jõudsin maalimistarvetega ka lähemalt tutvust teha ning nii sai sõrm antud. Nüüdseks olen juba seitsmel korral Soomes laagris käinud, seal terve nädalajagu korraga andunult maalinud ja võin kinnitada, et see on suve parim aeg. Mis sest et algul on iga teema nii raske ja kohe mitte ei tule välja... Loomisrõõm on nii suur, et see varjutab kõik muu! Eriti just õlimaali harrastades põdesin alul tohu-tut loomingulist kriisi, niivõrd raske oli motiivi valida ja tööga hakatust teha. Kui oled korra pildi juurest ära käinud, näed seda hoopis teises valguses ja uue pilgu-ga. Pikapeale õpidki protsessist rõõmu tundma, tulemus pole enam nii oluline kui loomine.

Ning oma kauaigatsetud ülikooli sain ma lõpuks ka kätte. Küllap oli siin mängus saatusesõrm, sest lõpliku tõuke selleks andis mu oma mees. Ma ise olin sellest siiani vaid unistanud ja kes teab, ehk oleks unistama jäänudki. Mis saab veel innustavam olla kui perekonna toetus! Nii polnud mu teel enam mingeid takistusi ja tohutult rahulolevana lõpetasin kaugõppes Tartu Ülikooli Pärnu Kolledþi turismi- ja hotelliettevõtluse erialal. Töö ja pere ning kursuste andmiste kõrvalt õppimine oli küll kahtlemata mu elu kõige suurem katsumus, kuid armsate ülikoolisõprade ning pere toel sain sellega täiesti edukalt hakkama.

Veealune elu köidab mind aga siiamaani. Unarusse jätnud ma oma huvi pole, võimaluse korral tõmban ikka kalipso selga ja sukeldun. Nüüdseks küll juba rahvusvaheliselt tunnustatud litsentsi omanikuna, kuid siiski algajana. Rõõmuga tunnistan endale – see kõik on mul veel ees, kogu maailm tükkis oma ookeanide ja merede ja maadega on mu ees avali ning ainult ootab avastamist.