ÜLLAR KÜTT, Tartumaa aasta õppija 2007
OÜ Sepagaraaž, juhatuse esimees

Ilmselt on inimkond vajanud juba aegade algusest suuri vapustusi ja muutusi, mis suunaksid inimmõistuse uuele rajale ning toidaksid inimvaimu olemuse piiritut avarust uue tulega. Meeletult paindlik inimloomus on harjunud ja omaks võtnud uued olukorrad ja situatsioonid. Piisab sellest, kui meenutada 1789. aastat, mil Prantsusmaal murdis rahva tahe läbi imperialistlikkust ikkest ja hakkas rajama teed demokraatiale.

Ma olen oma elu tihtipeale võrrelnud just Suure Prantsuse revolutsiooniga, kus põrutavad sündmused saavad murdepunk- tiks ja suunamuutuseks. Ajal, mil meie kodumaa pinda tallasid veel vennasrah- vast kaimude tallad, ent päike püsis sama kindlalt taevavõlvil kui tänapäeval, sai mul raskest õpitööst isu täis ja läksin laia ilma. Kui mitte öelda, et õnne otsima, siis tööd kindlasti.

Juba neil kaunitel kaugetel aegadel sai mulle kiiresti selgeks tõik, et ilma õppi- miseta vaevalt siinilmas õndsaks saab ja enese- täiendamine on osakene meie kõigi argipäevarutiinist. Teadmistejanu viis mind taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algus- aastatel Saadjärve Ametikooli, kus mulle õpetati eluks vajalikke oskusi ja anti tead- misi edukaks toimetulekuks eluteel ning sealt sain ma ameti, mis toitis mind nii mõnedki head aastad. Positiivne on ka see, et sealt ma leidsin oma tulevase kaa- sa, kellega ma praeguseks kasvatan kahte last: 13 aastast noorhärrat ja viie kuu vanust pisitütart.

Läbi eluvintsutuste, mitmete töökohtade, omandatud elukogemuste, töö, higi ja vaeva on minuni jõudnud arusaamine, et aeg on ainult osaliselt raha ning suurem osa sellest sisaldab meie hinnanguid ja püsiväärtusi – pere, sõbrad, hobid ja otse loomulikult ka meie silmaring, ilma milleta inimene on võrreldav kellaga, mis küll käib, aga aega ei näita – ning alguse sai raske, aga samas meelirikastav kogemus, mis tänaseks on päädinud austava tiitliga – Tartumaa aasta õppija 2007. Aitäh!

Oma 28. eluaastat tähistaval verstapostil sattusin enda arust elukogenud ja targa mehena vaidlusesse, mis muutis suuresti minu elukäiku ja tõekspidamisi. Arukat käitumist peaks ilmestama paindlik mõtteviis ning suutlikkus kohaneda enda jaoks võõraste ja tundmatute olukordadega, aga võta näpust, kui sind vaevab sõbra-päeval sündinud tulidraakonist veevalaja kange iseloom ja suutmatus tunnistada allajäämist või fakti, et kellelgi peale sinu võib ka õigus olla, mnjaa... Suurest vaidlusest pidi sündima tõde, aga minu puhul juhtus midagi hoopis muud.

Vaidluskaaslasest sõbra seltsis suundusime käsikäes tõde otsima ja see viis meid Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumisse (TTG), mille suhtes meil oli ennatlikult välja kujunenud eelarvamus ning ootused polnud just kõrgemate killast. Ühel kaunil jaanuarikuu talvepäeval (just nimelt, meie koolitee sai taas alguse jaanuaris, mitte septembris) astusime sisse TTG õppealajuhataja kabineti uksest ja teatasime, et tulime õppima ja tõde otsima. Kogu sisseastumiseks vajaliku dokumentatsiooni kokkusaamisega oli ehk veidi pusimist, sest viimasest päevast, mil meie püksi-tagumik koolipinki puutus, oli söödud tubli mitu puuda soola ja hulk vett oli merre jooksnud, aga sisse meid võeti ja õppima suunati.

Verisuliste õppijatena mõtlesime toona, et mis see õppimine siin TTGs siis ära ei ole, täiskasvanud tarkade meestena teeme esimese aastaga kohe kolme jagu tööd ja kevadeks on gümnaasiumi lõpudiplom taskus. Välja kujunes aga sedapidi, et aastast sai esialgu kaks, mil sai lõpetatud põhikool, ja siis veel kolm, enne kui sai käes hoida just seda kauaoodatud dokumenti, mis avas Tartu Ülikooli uksed minu jaoks. Ma pean küll kahjuks tõdema, et minu sõbrast saatusekaaslase elutee viis ta piiri taha õnne otsima ja koolitee jäi pooleli, aga minu jaoks oli õppimine muutunud oluliseks osaks igapäevast.

Arusaamine, et täiskasvanute gümnaasiumites tehakse kellelegi hinnaalandust või läbitakse õppeprogramm lihtsamalt kui päevakoolides, on ääretult vale ja lühi-nägelik. Saadud haridus tuleb ränga töö ja vaevaga, aga samas teadmisega, et tehtu on väärtuslik ja elukvaliteeti muutev kogemus. Tekib küsimus, kust leida õppimise jaoks piisavalt motivatsiooni, kui see kõik on nii raske ja vaevaline. Mind aitas edasi tugev tahe ja jonn püstitatud eesmärgi saavutamisel. Väga oluline on siinjuures tugev tugi ja seljatagune oma lähedastelt, eelkõige oma perelt ja samas ka sõpradelt. Vähem oluline pole ka tööandja suhtumine õppija toetamisse. Õppida tuleb mõnuga, mitte kohustusest, nagu see tihtipeale võis tunduda omal ajal kooli-pingis. Täiskasvanud õppijana suudame oma mõtteid ja ootusi suunata ning teha õppimisest nauditav kogemus.

Parafraseerides minu kadunud vanaema, kelle mõttekäik tütrepojale võis kõlada ehk nii: „Pojakene, kõigile neile küsimustele, mis sa esitad, minul, vanainimesel, kindlasti vastust pole, aga õpi ja uuri ja kui sa kunagi kõigile oma küsimustele vastuse leiad, siis oled sa juba president või hoopistükkis professor.“

Aasta 2007 oli minu jaoks eesmärkide täitumise aasta. Minu jaoks on olnud pikka aega tudengistaatus kauge hääle kaja ja mägede tagant terendav väljavaade. Privileeg, mitte kohustus. Au kuuluda Tartu Ülikooli akadeemilisse perre ja teada, et õppimine viib mind lähemale minu unistuste täitumisele. Ajalootudengina mõtlen tihti meie rahva saatusele ning tean, et meie kõigi panus meie riigi ja rahva heaollu on käituda jätkusuutliku haritud kodanikuna. Kasutan kokkuvõtteks Jakob Hurda kuldseid sõnu: Kui me ei saa suureks arvult, siis saagem suureks vaimult.”