HARRI HENN, Tallinna aasta õppija 2007
Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet, piirkondliku tugigruppi vaneminspektor

Olen iseendalt küsinud, mis peaks mind kõige paremini iseloomustama. Kas autasud ja tunnustused, näiteks Kaitseministeeriumi Teeneteristi II klassi teenete-märk, Kaitseliidu Valgeristi II klassi teenetemärk, Vabadussõja mälestusrist, Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektori tänukiri ja rinnamärk, Noorte Kotkaste noortemagistri rinnamärk, Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi kuld-märk, kaitseväe juhataja tänu- ja aukirjad ning nõnda edasi; või ühiskonnale kasulik tegevus? Olen näiteks Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi hoolekogu esi-mees ja Mälestusfondi Ristideta Hauad nõukogu esimees. Abipolitseinikuna turva-lisuse tagamine ja asumi noortel silma peal hoidmine tuleb igati kasuks Tallinna Linnavalitsuse narko- ja kuritegevuse ennetamise komisjoni heaks kiidetud programmile „Noor iseteadev riigikodanik – turvaline Mustamäe“. Tuletõrje ja Päästeameti kursusel omandatu tuleb kasuks noortega tegeledes ja nendele oma teadmiste edasiandmisel. Lisaks olen korraldanud reisijuhi-giidina projekti „Vaba-dussõja radadel“ hilisemalt „Vabaduse tee“ (kolmepäevased ringreisid marsruudil Tallinn–Cesis, seitse korda). Igal reisil osales 35 eesti ja 35 vene kooli õpilast ning lisaks nendega kaasas olnud vanemad-õpetajad.

Millest ma ei saa üle ega ümber, on elukestev õppimine. Lõpetasin 55-aastasena Tallinna Täis-kasvanute Gümnaasiumi, olen läbinud Tallinna Pedagoogikaülikooli poolt korraldatud Eesti kaitse-jõudude ohvitserkonna pedagoogika-psühholoogia kursuse õppekavad, kaitsnud Kaitseliidu eriorga-nisatsiooni Noored Kotkad noortemagistri väite-kirja teemal „Eesti koolinoor – iseteadev riigikodanik“, saanud USA korraldatud kaitseväe demineerimiskeskuse staabi juhtivohvitseride väljaõppe ning läbinud ohvitseride kursused. Lisateadmisi olen saanud Taani, Rootsi, Soome ja Norra kaitsejõudude seminaridelt. Iseseisvalt täiendan end pedagoogika ja psühholoogia alal ning inglise keeles. Uimasteid käsitlevalt õppeseminarilt sain teavet õigusaktide ning Eestis enam levinud narkootiliste ja psühhotroopsed ainete kohta.

Arvestades tänast päeva on ehk kõige tähtsam Eesti Vabariigi ajaloo aktiivne tundmaõppimine ja taasiseseisvumise üritustele kaasaaitamine. Tekib tunne, et Eesti Vabariik, nagu Tallinna linngi, ei saa kunagi valmis. Samamoodi on ka õppimisega: mida rohkem õpid, seda rohkem saad teada, kui palju tarkust on veel tarvis omandada, et töötada enda välja valitud erialal noorsootööl.

Olen töötanud juhtivatel Kaitseliidu ja kaitseväe ohvitseri kohtadel ja aidanud alates 1990. aastast kaasa tööle noorkotkaste ja kodutütardega. Kaitseväeteenistuse seadus tõmbas kriipsu peale minu ohvitserikarjäärile, sest mul oli täitunud piirvanus.

Minu meelisharrastusteks on jalgrattasõit, ujumine ja matkamine, lisaks olen tegelenud klassikalise maadluse ja kulturismiga. Erilise rahulolutunde saan sellest, kui saan noortele kõneleda rahvuslikkusest sinimustvalge lipu all, pinget pakuvad võistlused Mustamäe Korrakaitsekeskuses ja haukalaagrites Aegna saarel.

Minu jaoks on oluline edendada aateliste püsiväärtuste austamist perekonnas, kaaslinlastes, aatekaaslastest ohvitseride ja töökaaslaste seas. Olen karsklane: ei tarbi alkoholi ega narkootilisi aineid, ei suitseta ega ole vägivaldne.

Möödunud aastast töötan Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti piirkondliku tugipunkti, Mustamäe Korrakaitsekeskuse menetlusosakonna vaneminspektori ametikohal. Minu tööülesanded hõlmavad koostöö korraldamist noorsoo-organisatsioonidega: pean välja töötama ühisprogramme ja ‑üritusi ning neid ellu viima; ülejäänud osa minu kohustustest moodustab ennetustöö Tallinna turvalisuse tagamiseks ja rikkumiste ärahoidmiseks, selleks tuleb korraldada nõupidamisi, infopäevi, seminare ja suvelaagreid.

Et mul on pikaajaline noortega töötamise kogemus, otsustasin hakata üliõpilaseks ja õppida noorsootöö eriala Tallinna Pedagoogilises Seminaris.

Kõiges eelnevas peitub õppimise võlu ning selle kaudu süveneb minu missioonitunne ja soov muuta Tallinna linna turvalisemaks ja teenida Eesti Vabariiki.

Olen kolme täiskasvanud lapse Eelika, Harry ja Liina ning alaealise Marguse isa. Vanaisaks olen Angelale, Kreetele, Triinule, Teelele ja Oskar Kristoferile.

Tänan inimesi, kes on mind aidanud kujuneda selliseks, nagu olen.