MARJA PAJU, Saaremaa aasta õppija 2007
FIE, massöör

Ühel hetkel seisin silmitsi kõige halvaga, mida elul pakkuda on. Asutus, kus töötasin, likvideeriti. Jäin üksinda teismelise tütrega. Silmanägemine oli muutunud sedavõrd halvaks, et ei saanud enam ei lugeda ega kirjutada, lisaks tehti mulle mitu seljaoperatsiooni ja asendati puusaliiges. Olin sel hetkel väga raskes madalseisus nii materiaalselt kui ka sotsiaalselt. Tundsin, et midagi peab muutuma ja seda kõike muuta saan vaid mina ise.

Parasjagu olid maakonnas käimas ESF poolt rahastatud Saaremaa Õppekeskuse projekt “Saarte käsitöö edendamine” ja üleriigiline projekt “Puuetega inimeste tööhõive edendamine”. Saaremaa Õppekeskuse projektis tegin läbi nii vitspunutiste kui  ka korvmööbli punumise koolituse, aga tundsin, et see ei ole see töö, mis tooks mulle ja mu tütrele leiva lauale. Küll aga olen kõiki seal omandatud teadmisi ja oskusi ning oma fantaasiat kasutanud kodu ümberkujundamisel ning saanud nüüdseks endale mõnusa maalähedase elamise.

Et puuetega inimestele suunatud projektis oli plaanis leida massaažikoolitaja, kes oleks nõus pimedate massaažikoolitust Saaremaal kohapeal läbi viima, jäin ootama uut võimalust. Martin Ilvese näol leiduski koolitaja, kes oli nõus pool aastat sõitma Saaremaa vahet ja valmis õpetama inimesi, kellest üks oli täiesti pime ja teised nägemispuudega.

Koolituse käigus sain kinnitust sellele, et kuigi ma ei näe, näevad silmade asemel minu käed. Martin Ilvesel jätkus üllatavalt palju kannatust ja aega, et meile, pimedatele, saaks silmaga nähtav käega katsutavaks. Kogu temast tulenev positiivsus ja minu enda suur soov täide viia oma eluunistus olid need, mis sundisid mind vajaduse korral ka õhtuti ja nädalalõppudel sõitma Kuressaarde. Kuna ma ei näe ei lugeda ega kirjutada, siis tunnis räägitu salvestasin diktofonile ja paberkandjal õppematerjali töötasin läbi tütre abiga. Koolituse lõppedes tegin edukalt ära ka kutseeksami, läbisin veel majanduskoolituse ja praeguseks olen füüsilisest isikust ettevõtja.

Kogu koolitusperiood pani aluse minu elu täiesti uuele etapile. Olen veendunud, et aidatakse neid, kes ka ise ennast aidata tahavad. Lümanda vald andis massaažikabineti jaoks ruumid tasuta, minu koostöö perearstiga on suurepärane, toetust ja tuge kohtan igal sammul.

Julgen ka edasi unistada ja unistusi ellu viia. Et olen oma töös ennast uuesti leidnud, siis pean ennast kogu aeg ka täiendama: olen käinud Martin Ilvese Massaažikooli juures toimuvatel kursustel ning erinevate spetsialistide juures. Mõne väiksema koolituse saan endale aastas ikka lubada ja tean, et sellest ei tõuse tulu mitte ainult mulle, vaid ka inimestele, kes vajavad minu abi. Lisaks annab see võimaluse ka endas midagi uut avastada.

Optimist olen olnud kogu aeg, ka siis, kui oli raske, aga praegu olen ma lihtsalt õnnelik. Teen tööd, mida olen tahtnud kogu aeg teha, saan suhelda erinevate inimestega, mul on võimalik lisaks õpitule ennast alati täiendada, minu töö vajalikkusest ja kasulikkusest räägib asjaolu, et pean inimesi massaažile registreerima, sest on tekkinud järjekorrad. Lisaks on mul mõnus ja hubane väike kodu, mu tütrel läheb koolis hästi, peale mõlema silma operatsiooni on nägemine mõnevõrra parem.

Olen suutnud endale ja teistele tõestada, et puue ei ole takistus ega õigustus, et mitte õppida ja tavaeluga toime tulla.

Ja kõik sai alguse sellest, et tahtsin julgeda proovida teistmoodi elustiili. Tahtsin julgeda ja proovisin, tänu sellele leidsin endas täiesti uue Marja Paju ja mulle meeldib ta hoopis rohkem kui vana. Kokkuvõtteks võin öelda, et raha on elus väga oluline, aga on asju, mis kaaluvad selle üle. See on tunne, et ma julgesin hoolimata