SIRJE MÄESALU, Raplamaa aasta õppija 2007
Kohila Koolituskeskus Tohisoo mõisas, administraator

Õppimisega tegin algust väga ammu. Pärast kaheksanda klassi lõpetamist oli minulgi palju mõtteid ja unistusi, kelleks võiks saada. Maalapsena üritasin haridusteed jätkata Tallinna Majandustehnikumis, aga see jäi tol ajal tegemata. Olin siis vist liiga noor ja puudu jäi julgusest, et kodust eemal olla ning seega töötasin hoopis kaks aastat.

Ühes töökaaslases leidsin aga ka mõttekaaslase, kellega koos õppima minna. Ja tõesti, kolme aasta pärast olidki meil mõlemal rätsepa diplomid olemas. Sisimas olin selgusele jõudnud, et ega minust ikka pikaks ajaks rätsepana töötajat ei saa, aga oma perele mõistan üht-teist selga õmmelda. Seda on kahtlemata ka vaja: olen ema kolmele täiskasvanud lapsele ja vanaema viiele lapselapsele.

Et kursis olla tänapäevaste õmblus-tehnoloogiatega ja kangamaterjalidega, saan täiendust koolitus-keskusest, kus töötab juba viisteist aastat õmblustuba. Seal omandatud oskused kuluvad praegugi marjaks ära pereliikmete ja enda garderoobi täiendamisel. Haridus-tee jätkus pere ja töö kõrvalt EPA-s (praeguses maaülikoolis) loomakasva-tust õppides, töötasin siis zootehnikuna.
Enesetäiendusega olen tegelenud pea-aegu kogu elu. Ei teagi, kui palju saaks kokku aastaid, mil olen olnud õppi-misega seotud.

Praegu töötan Kohila Koolituskeskuses administraatorina, märkamatult juba kümme aastat. Kool funktsioneerib muusika- ja kunstikoolina lastele ja täiskasva-nutele. Korraldatakse ka täiskasvanute kursusi, koolitusi, kus saavad osaleda koos lapsed, nende vanemad ja vanavanemad.

Olen osalenud enamikul meie majas toimuvatel kursustel ja koolitustel ning võin kinnitada, et töö on meeldivalt huvitav ja mitmekesine. Tööga hakkamasaamiseks on olnud vaja pidevalt enesetäiendusega tegelda, sealjuures õppida arvutit tundma. Esimesed arvutikursused olid “Vaata maailma”. Kui hätta jään, on abiks tütrepojad Siim ja Silver.

Kaks aastat tagasi teatasin oma ülemusele, et nüüd sain vist küll suure rumalusega hakkama. Tema näost sain aru, et ta oli pisut kohkunud ja mõtles, mida ma nüüd siis tegin. Kui teatasin, et asusin õppima Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakooli toitlustusteenindust tsükliõppes, tekkis näole naer ja rõõm, et see nüüd küll rumalus ei ole. Selgitasin, et iga kuu ühel nädalalõpu kolmel päeval on vaja kooli minna ning töögraafikki sai seatud sobilikuks.

Olin juba mitu aastat tegelenud teise tööna pidude korraldamisega ja valmistanud koos suurepäraste kogemustega koka Eviga laagritoitu. Tundsin vajadust ka enda-le sellealaseid teadmisi saada.

Kahtlesin iseendas, kas ikka olen võimeline kaks aastat õppima kahe töö kõrvalt. Ja vanuse poolest ei olnud ma ka just esimeses nooruses. Kuid kui esimest korda kooli läksin, oli tunne, et asi ehk ei olegi nii lootusetu, seal oli teisigi teadmiste-himulisi töö kõrvalt õppijaid.

2007. aasta kevadeks saidki kaks aastat mööda kui unenägu ja järjekordne koolilõputunnistus uue eriala omandamise kohta oli käes. Koolist sain palju teadmisi, mis on väga vajalikud toitlustamise korraldajale, kui majas on üritused ja nädalalõpulaagrid. Arvutitki õpetati põhjalikumalt tundma ja seda otstarbekamalt kasutama. Sain veel näpunäiteid õigusõpetusest, asjaajamise oskuste, teenindus-kultuuri ja suhtlemisoskuse kohta – kõike seda on igapäeva elus ja töös vaja. Kindlasti andis järjekordne kool ka enesekindlust juurde.

See on üks minu põhimõtetest siin elus – ole valmis katsumusteks ja muutusteks elu eri etappidel.