KERSTI RAMMO, Põlvamaa aasta õppija 2007
Vastse-Kuuste Vallavalitsus, finantsnõunik

Räägitakse, et inimene õpib eluaeg. Õpib sööma, kõndima ja rääkima, õpib raamatutest ja elust enesest ning kooli minnes algab elukestva õppimise aeg.

Mina hakkasin koolis käima seitsmeaastaselt. See oli koduküla väike, armas ja kodune Kiuma algkool. Viiendasse klassi läksin aga pärast perega kolimist juba Põlva kooli. Pärast põhikooli lõpetamist olin kindel, et tahan lastega töötada. Tahtsin saada õpetajaks, nagu enamik tüdrukuid.

Hoidsin alates 13. eluaastast kõikidel koolivaheaegadel sugulaste lapsi ja mulle meeldis see väga. Tol ajal võisid õpilased suvel lasteaias kasvatajaid asendada ja loomulikult kasutasin ma seda võimalust.

Mõte sügisel päriselt kasvatajana tööle asuda siiski ei täitunud, sest olin selleks liiga noor. Läks nii, et minust sai selsamal, 1970. aastal Põlva Mehha-niseeritud Ehituskolonni maalriõpilane. Kahe aasta pärast omistati mulle maalri II kategooria ning heade töönäitajate ja eeskujuliku töödistsipliini eest kanti ehitustrusti au-tahvlile. Sellega aga minu maalrikarjäär lõppes.

Kahjuks või õnneks asus järgmine objekt, kuhu maalrid viidi, lasteaia vahetus läheduses. Sealt maalripukilt ma siis jälgisin läbi akna lapsi lasteaia mänguplatsil mängimas kuni kuu aja pärast olin juba Põlva Lastepäevakodu sõimerühma kasvataja, samal aastal alustasin pooleli jäänud õpinguid Põlva Kaugõppekeskkoolis. Lasteaias töötatud aastate sisse mahtusid kaks suursündmust: abiellumine ja poja sünd. Lisaks lõpetasin keskkooli.

1976. aastal asusin tööle raamatupidajana NSVLi Riigipanga Põlva osakonda ajendatuna juhusest ja sellest, et mingi periood elus tundus olevat minu jaoks läbi saanud. Aasta pärast alustasin kaugõppe teel õpinguid Tallinna Majandustehnikumis, mille lõpetasin pangas töötamise ajal.

Ees ootas 11 aastat tööd raamatupidajana Põlva rajooni haridusosakonnas.

Seejärel saabus minu elus segane ja keeruline aeg. Eesti Vabariigi taastamisega asuti moodustama valdu ja enamik haridusosakonna töötajaid koondati. Selleks ajaks oli lõppenud ka kooselu abikaasaga. Muutusid nii elu- kui ka töökoht ning algas uus elu Vastse-Kuustes.

1991. aastale läksin Vastse-Kuuste Vallavalitsuses töötades vastu koos uue kaaslasega, kes on siiamaani hea abikaasa ja mõttekaaslasena minu kõrval. Meil on kahepeale kolm täiskasvanud poega ja kolm lapselast. Minu 85-aastased vanemad, kes hiljuti tähistasid oma 62. pulma-aastapäeva, on meile eeskujuks.

Kui küsida, miks minust sai raamatupidaja, siis ei oska ma vastata. Ometi sai minust raamatupidaja ning nüüdseks on sel alal tööstaaþi juba 31 aastat. Aastate jooksul olen olnud raamatupidaja, vanemraamatupidaja, ökonomist, pearaamatu-pidaja asetäitja, pearaamatupidaja ja finantsnõunik.

Raamatupidamine on asutuse tegevuse kajastamine arvude keeles, oskus seda lugeda ja tõlgendada. Igapäevane tööelu ongi täis õppimist, et muudatuste ja uuendustega pidevalt kursis olla.

Olen osalenud kursustel, infopäevadel, täienduskoolitustel, lugenud erialakirjan-dust. Teadmisi on võimalik omandada ka iseseisvalt nii raamatutest kui ka Internetist. 2004. aastal läbisin Tartu Ülikooli avatud ülikooli arvutiteaduse instituudi viiekuulise kaugkoolituskursuse (e-koolitus) “Tekstitöötlus ja tabelitöötlus arvutil”.

Lisaks tööle on minu jaoks tähtis aktiivne elustiil. Pean tähtsaks seda, et mul on olnud võimalik saada uusi teadmisi, kohtuda aktiivsete inimestega, anda oma panus vabatahtlikusse tegevusse ja kohaliku elu arendamisse.

Ühiskondlik tegevus algas hetkest, kui mind valiti Põlva rajooni haridusosakonna ametiühingu esimeheks. Sellele järgnes tegevus Põlva rajooni ühingu laekurina, osalemine karskusseltsis. Praegu olen Vastse-Kuuste Vallavalitsuse ja valla majanduskomisjoni liige.

Minu elu on palju muutnud aktiivne tegutsemine ka naisteklubis Kolmapäev, mille asutajaliige olen. Klubi lugu algas 1995. aasta märtsikuust ning on üks osa minu õppimise ja arenemise loost koos klubikaaslastega. Toredad koostegemised, iseõppimine ja teistega oma oskuste jagamine, harivad loengud, projektide kirjutamise oskuse arendamine, õpikojad, ürituste korraldamise kogemused.

Üheks meelistegevuseks on töö arvutiga: fotode töötlemine, esitluste koostamine, ajalehtede-kalendrite tegemine. Selleks vajalikud oskused olen omandanud iseseisvalt. Esimese fotoaparaadi kinkis mulle vanaema minu 16. sünnipäevaks. Olen osalenud kahel digifotograafia kursusel, aga mul on veel väga palju õppida.

Tahan õppida ning olla mõnus ja alati olemasolev vanaema. Öeldakse ju, et parim kaasasündinud kingitus lapsele on vanaema. Paljude õppimiste stiimuliks ongi just pojatütar Stella, kellega ma tahan huvitavalt ja kasulikult koos aega veeta. Ei möödu ühtegi külaskäiku vanaema poole, ilma et õpiksime selgeks mingi uue käsitöö- või kunstioskuse.

Käsitöö oli minu lemmiktund juba koolipõlves ja ma tunnen alati suurt rõõmu isetegemisest. Proovin uusi tehnikaid õppida ja oma oskusi arendada. Olen läbinud erinevaid kursusi: korvipunumine, waldorfnuku valmistamine, viltimiskursus ja pärlitöö. Jõudumööda arendan õpitud oskusi kodus edasi, alati on mul mõni töö pooleli.

Ühel hetkel avastasin, et olin enda tervise suhtes väga hoolimatu olnud ja midagi tuli ette võtta. Ravimite söömine ja arstide vahet käimine ei olnud minu arvates olukorrast väljapääs.

Tervisespordi harrastamisega alustasin seitsme aasta eest, meelepärasteks liikumisvormideks on praeguseks kujunenud kepikõnd, jalgrattasõit ja ujumine. Olenevalt aastaajast ja oludest olen seadnud eesmärgiks tegelda iga nädal viiel päeval vähemalt pool tundi tervisespordiga.

Kui ma pole mõned päevad oma terviseprogrammi läbi teinud, siis hiilib hinge rahutus ja väsimus. Suvel osalesin Otepääl toimunud 10. rahvusvahelisel tervise-spordi olümpiaadil. Sain triatlonis osalemise eest diplomi (kepikõnd 6 km, jalgrattasõit 25 km, ujumine 1 km).

Oluline on oskus aega jaotada. Ühitada töö- ja pereelu, õpingud, hobid ja saavutada nende vahel tasakaal.