MERLEEN LÄÄNEMÄGI, Jõgevamaa aasta õppija 2007
Jõgeva Ühisgümnaasium, tantsuringide juhendaja

Mis on minu jaoks õppimine? Sellele vastamiseks tuleb küsida, mis see õppimine üldse on.

Esmalt on õppimine teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamine kohanemiseks keskkonnaga. Kiires muutuvas ühiskonnas on õppimine üks olulisemaid protsesse ellujäämiseks üldse.

Muidugi ongi õppimine ajaloo jooksul olnud üks järjepidevamaid tulevikule ja ellujäämisele suunatud tegevusi, mis seob endas nii tõestatud teadmised minevikust kui tulevikku suunatud esialgu utoopilised teooriad. Kõik ikka selle nimel, et keskkonnaga võimalikult hästi kohaneda. Läbi aegade on keskkond, millega on vaja kohaneda, inimese ümber laienenud, lähiümbrust mõjutab omakorda terve maailm.

Infoajastu, nagu me seda nimetame, nõuab tohutut teabe töötlemise vajadust. Selleks, et selles infotulvas ellu jääda, on vaja teadmisi, kogemusi ja oskusi. Need teadmised ja vilu-mused, mis aitasid minu vanaemal ja vanaisal nende ajal ümbritsevaga kohaneda, jäävad tänases päevas puudulikuks. Samas ei saa ka neid minetada, sest õppida tuleb ka minevikust, eriti oma rahvuse ja identiteedi säilitamiseks. Teadmi-sed ja oskused minevikust on kui ankur, mis aitab tormisel üleilmsel infomerel end paigal hoida, et mitte kaduma minna.

Õppimine tagab järjepidevuse. Õpitud teadmised, oskused ja kogemused on inimeselt inimesele edasiantavad ja talletatavad. Teadmised ja oskused arenevad edasi ning tugevale vundamendile saab rajada tugeva ehitise.

Õppimine on minu jaoks eneseleidmine, eneseteostamine ja kindel tugi kiiresti are-nevas maailmas.

Kunagisele keskkooli päevilt pärit negatiivsele õpikogemusele järgnes lühike paus õppimisest, kuid oma sisemise uudishimu rahuldamiseks võtsin siiski koolitee uuesti ette ja sain kaugõppes keskkooli lõpetatud.

Õppisin iseseisvalt õppima. Ja järjest enam tunnen, et õppida on mõnus. Suureks lisaplussiks on suhtlemine, erinevad koolitused ja koolid toovad tutvustesse lisa väga erinevate ja huvitavate isiksuste näol, kes omakorda toovad kaasa kogemusi ja teadmisi.

Õppimise juures on parim see, et igav ei ole kunagi. Mõtteid on palju, ole vaid hakkaja neid realiseerima.

Kõik õpikogemused on ainulaadsed, midagi eraldi esile tuua oleks meelevaldne. Omamoodi positiivseks on aeg muutnud ka ebaõnnestumise keskkoolis. Alati on väga meeldiv meenutada esimest kunstiõpetajat H. Pälli, kes avas mulle ukse kujutava kunsti maailma.

Õpikogemustega seostuvad eelkõige lektorid ja õppejõud A. Moor, T. Kuurme, H. Aasalu, K. Komissarov, V. Sarv, M. Tuulik – see on nimistu, mida võiks jätkata. Nendelt saadu on midagi, mis loob väärtusi ja mõtestab õppimise.