AIME LUUK, Ida-Virumaa aasta õppija 2007
Eesti Põlevkivitootjate Ametiühingute Liit, juhiabi

Mida üldse tähendab õppida täiskasvanuna?

Leian, et igakülgne enesetäiendamine tuleb inimesele kasuks. Kuigi paljud minu tuttavad on mulle mu töövälistest tegemistest kuulnuna öelnud, et mis see kõik mulle annab ja mida ma selle eest saan ning kasutanud selle ilmestamiseks ütlust: “Inimene õpib kogu elu, kuid sureb ikka lollina.”

Kui mina tunnen, et kõik see, mis ma olen õppinud palju aastaid hiljem, peale kesk- ja kõrgkooli, erinevate valdkonade tegemis- test, on laiendanud minu tutvus- ringkonda, avardanud silmaringi ja mis peamine - on andnud mulle sisemise rahulolu, et olen jällegi natukene targemaks saanud. Tä- nu sellele, et olen tegev erineva- tes spordiklubides, -seltsides, -ühingutes ning aidanud läbi viia võistlusi erinevatel spordialadel, olen õppinud põhjalikumalt tund- ma ka neid spordialasid, millega ise konkreetselt ei tegele.

Pärast võistluste korraldamist ja ka osalemist nendel olen kogemustelt rikkam. Igast treeningust ja võistlusest on samuti midagi õppida: mitte ainult oma oskusi täiendada, vaid ka jälgida inimsuhteid teatud kriitilistes situatsioonides. Kõik need varem omandatud teadmised ja kogemused on nüüd vajalikud minu uueks katsumuseks olla igati tegus spordiklubi juht.

Koolitustelt ja ka Internetist sain teadmised raamatupidamisest, mis on vajalikud klubide aruandlust tehes. Läbitud on kohtunike koolitused, aga olen osalenud ka teistsugustel koolitustel koristamisest etiketini. Matkadel käies saab peale tervise eest hoolitsemise värskes õhus tutvuda ka erinevate looduslikult kaunite paikadega nii kodu- kui ka välismaal. Eriti veel siis, kui kohalik giid kõike tutvustab. Mälumäng ise juba annab juurde palju teadmisi, ka siis kui selleks valmistumine jääb ajanappuse taha.

Armastan kunsti, kuid selle harrastusega ei jätku piisavalt aega tegeleda. Käin võimaluse piirides nii kunsti-, käsitöö- kui ka fotonäitustel ja ‑üritustel, kus saab ka enda kätt proovida. Nii käisin algteadmisi saamas klaasikunsti ja siidimaali alal. Kaartide valmistamise ja ilukirjaga tuleb tihtipeale tegeleda töö juures, aga samuti võistlustel diplomeid kirjutades. Nii saan sellel alal end pidevalt täiendada.

Kui varasematel aastatel sain ennast tõsise muusika valdkonnas harida põhiliselt festivali „Seitsme linna muusika“ raames, siis tänu Jõhvi Kontserdimajale saan seda nüüd teha aasta ringi. Küpsetamine ja aiandus kuuluvad samuti minu harrastuste hulka, seejuures meeldib mulle eriti uusi koogiretsepte katsetada.

Kõige rohkem teadmisi olen ma omandanud aga Kohtla ajalooringi liikmena. Sinna sattusin algul küll vastu oma tahtmist: kui isa tervis halvenes, sai minust tema autojuht ja ma sõidutasin teda ajalooringi üritustele.

Kuid seal arutatavad teemad hakkasid mind tasapisi huvitama. Pealegi oli mu kooliaja üheks lemmikaineks ajalugu. Samas oli mul kiusatus tõestada, et minu keskkooli lõpetamisel saadud iseloomustus: “… oli tugev ajaloos ja ühiskonnaõpetuses, kuid tema silmaring pole eriti avar,” ei vasta tõele. Selliste sõnade põhjuseks loeti minu mittekuulumist kommunistlikku noorsooühingusse.

Lõpliku innustuse ja julguse kodu-uurimusega tegelemiseks andsid ajalooringi liikmetega sõidud kirjasaatjate päevadele Eesti Rahva Muuseumi. Ja kui kuulutati välja minule huvipakkuv teema, alustasingi uurimist ja kirjutamist. Tööde käigus sai uuritud materjale ajalehtedest, Internetist, kuulatud raadiosaateid ja vaadatud telesaateid, meenutatud oma mälestusi, käidud koos teiste Ida-Virumaa kodu-uurijatega ekskursioonidel kodukandis, mis kõik andsid juurde nii teadmisi kui ka oskusi. Nüüd ongi minu töid Eesti Rahva Muuseumis, Iisaku Koduloomuuseumis, Kohtla vallas. Ma ei oodanud mingit tunnustust, kuigi see tuli, vaid mul oli tahtmine anda teistele edasi seda, mida pidasin vajalikuks.

Samuti oli soov ennast proovile panna, teada saada, kuidas kukub välja kirjutamine, millega pole varem üldsegi tegelenud. Leian, et kõige sellega tegelemine on aidanud mul parandada suhtlemisoskust ning juurde saada ka esinemisjulgust.