MARINA KUUSEOJA, Harjumaa aasta õppija 2007
Kose Lasteaed, eripedagoog

  "Ma ei mõtle kunagi ühegi asja üle rohkem, kui ma tahan.

  Mul on alati käsil kuus või kaheksa asja korraga ja ma

  pöördun ühe asja juurest teise juurde niipea, kui mulle meeldib.” 

                                         Thomas A. Edison

See on lugu sellest, kuidas üks keskkoolilõpetaja ei teadnud, mida edasi teha.

Ühel päeval lasteaiatädi toolile istudes tundsin siiski, et see on minu jaoks loodud koht. Mõne aja pärast astusin Tallinna pedagoogikakooli, mis ootamatult kiiresti läbi sai, kiituskiri anti pealekauba. Vaatasin pettunult ringi ja leidsin, et maailm minu ümber on täis põnevat infot, millest ma ikka veel midagi ei tea.

Õnneks lubas tööandja mu loendamatutele kursustele psühholoogiast, tarbe-kunstist ja pedagoogikast.

Ühel päeval astus minu juurde lapsevanem, kelle näpus rabelev poisike. “Kuule,” ütles ema, “sina kui hüperaktiivne saad ehk hakkama sellisega” ja osutas oma pojale. Kiire eneseanalüüs ja klõpsud Interneti-otsingus, ning materjal enesediagnoosiks oligi olemas: „Lapseea hüperaktiivsusest välja kasvanud, kuid täiskasvanueas kaasnevad hädad: keskendumisraskused, rahutu mõtlemine ja tegevus, impulsiivsed järeldused, planeerimisoskuse puudumine, impulsiivsed kommentaarid, probleemid inimsuhetes, raskused mõista vihjeid, ükskõiksus oma välimuse suhtes, raskused oma tunnete ja mõtete väljendamisel, solvav eneseväljendus, kokkulepete rikkumine, tundeelu probleemid, ei kannata vastuhakkamist, äkilised reaktsioonid, hooletu rahaga ümberkäimine, impulsiivsed ostud” (Michellson 2000, 145-146).

Ülalloetletud omadustega inimene on ju tõeline õnnetus iseendale ja kaaskondsetele. Õnneks ei esine nad kõik koos ühes isiksuses.

Diagnoos, mis sisuliselt on sildistamine, olemas, jätkasin oma elu just nii, nagu pähe tuli. Aed tahtis harimist, aga teadmised puudusid – õnneks oli Eestimaal suurepärane haridusasutus, sellal Räpina Kõrgem Aianduskool.

Kui olin juba pikemat aega tundnud, et tavalasteaed normaalsete lastega on pisut igavaks muutunud, otsustasin edasi minna eripedagoogika kursustele. Pärast nende lõppu saabus teadmine, et minu tee on erivajadustega lapsed.

Nüüdseks olen neli aastat õppinud Tartu Ülikoolis eripedagoogikat, praegu kirjutan oma esimest bakalaureusetööd kakskeelsusest.

Siinkohal peaks vist mainima, et mul on ikka veel abikaasa ja 22-aastane tütar (ajalootudeng), kellega on imetore Tartu kohvikuid pidi hulkuda ja sõbrannasid kadedaks ajada.

Sugulased küsivad irooniliselt, kas on veel mõni kool, kus ma käinud pole. On. Ikka veel on nii palju huvitavat, ilusat ja haaravat. Ja lennata tahaks!