Suur oli mu rõõm ja uhkus, kui lõpuaktusel selgus, et lõpetan kiitusega!

 

Võrumaa aasta õppija ANU JÕGEVA (40) ütleb, et iga ebaõnn on millegi uue ja suure algus. „Olen üle elanud palju ebaõnnestumisi ja tõelisi katsumusi alates seljaoperatsioonist ja pereelu purunemisest ning lõpetades ema surmaga. See ei saanud enam nii jätkuda, sest ma ei jõudnud enam. Nii tulidki üksteise järel minu ellu naiskodukaitse, Räpina Aianduskooli keskkonnaeriala ja töö.”

Anu oli aastaid oma elu ja huvid tagaplaanile jätnud. Alles hiljem taipas ta, et kui endaga saab kõik korda, siis on hästi ka lastega, keda Anul on neli – kaks suurt ja kaks väikest. Õppimine aitas Anul tagasi saada sisemise kindluse ja jõu ning ühtäkki hakkaski elu teist ilmet võtma. „Nautisin õppimist ja ootasin iga uut sessi nagu väike koolilaps. Suur oli mu rõõm ja uhkus, kui lõpuaktusel selgus, et lõpetan kiitusega! Tuge sain sõbrannadelt, tuttavatelt ja paljudelt headelt inimestelt. Laste isa võimaldas mul koolis käia. Silmaringi avardas kool tohutult ja selle eest suur tänu kõigile õpetajatele. Mu väiksemad lapsed tunnevad nüüd ka paljusid taimi ja puid.”

Anu eestvõttel on taastatud naiskodukaitse Vastseliina jaoskonna tegevus: seljataga on suvelaager ja ringkonna üritus. Ning muidugi, Anu on jahimees! Tal on eksamgi tehtud, relvaluba olemas ja isal hea meel, et on, kellele tütardest püss pärandada.

Keskkonnateemad on Anul südamel ja tema unistused tulevasest töökohastki on selle valdkonnaga seotud. „Mida rohkem on meie hulgas keskkonnateadlikke inimesi, seda suurem on võimalus ja lootus, et midagi saab muuta.”

Hoolimata rasketest kogemustest mõtleb Anu suure soojusega inimestest enda ümber: lisaks eespool mainituile on teda palju toetanud ka vanemad ja Võru Keskkonnaameti inimesed, kelle juures ta praktikal käis, ning muidugi suurepäraseid koolikaaslased.

„Lõputult ei saa ju allamäge minna,” nendib Anu ja on omaenese elujõuga selle tõestuseks.