Üks õppima asumise põhjustest oli kindlasti vajadus kindlustunde järele, et teen ikka kõike õigesti.

 

Viljandimaa aasta õppija VILVE TASKA (51) tunnistab, et edasi õppima ei viinud teda karjuv vajadus, sest kõike vajaminevat õppis ta töö käigus, aga ükski tarkus pole liiast ega õppimisele kulutatud aeg mahavisatud. Et ka lapsed on juba suured ja elavad omaette, siis jäi aega õpinguteks piisavalt. Vilve on lõpetanud Rakvere Pedagoogikakooli koolieelse kasvatuse erialal, kuid elu viis ta sellest valdkonnast kaugele.

„Alates 2004. aasta sügisest töötan Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis kantseleijuhatajana. Üks õppima asumise põhjustest oli kindlasti vajadus kindlustunde järele, et teen ikka kõike õigesti ja muidugi ka võimalus õppida kohapeal.” Nii õpibki Vilve Olustvere koolis sekretäritöö erialal ja töötab samal ajal. „Tänu õpingutele olen saanud kindlustunde, suudan oma tegemistes aega ratsionaalsemalt kasutada ning olen avatum ja parem suhtleja. Teine koolis käimisega seotud käegakatsutav pluss on see, et õppekavas olevad majanduse alused, õigusõpe, etikett ja teeninduskultuur on olulised nii igapäevatöös kui ka eraelus,” nendib Vilve. „Raske on muidugi end mõnikord õppimise lainele sundida, aga eks enesedistsipliin on ka tähtis ja endale võetud kohustused tuleb täita. Päris mõnus on, kui vahel kiidetakse, see annab tõuke veel rohkem pingutada,” hindab ta lähedaste ja kolleegide toetust.

Vilve on kindel, et haritud inimesel on alati kergem konkurentsis püsida ja just seepärast valis ta uuel õppeaastal ka raamatupidamise suuna, et üks oskus veel tagataskus varuks oleks.

„Olen seda meelt, et õppida pole kunagi hilja ja seda peabki tegema kogu elu, et mõistust kauem töös hoida. Hariduse väärtust peaks meie riigis palju rohkem tähtsustama ja noortele teadvustama. Raha on vaid paber, aga haridus on edasiviiv jõud. Arvan, et meie ühiskond muutub ja sellest saadakse aru. Riik on väike ja me ei saa endale lubada, et inimesed ära piiri taha lähevad. Meie omal Eestimaal on meid kõiki vaja.”