Tartumaa aasta õppija VIRJE PÄRTIN (42) leiab, et noor inimene ei pruugigi pärast keskkooli lõpetamist teada, mida ta elult tahab. „Vähemalt minul tuli see teadmine hiljem. Sõbranna läks Elleri-nimelisse Tartu muusikakooli ja mina läksin tema järgi ka, aga kas see oli see, mida tegelikult tahtsin? Minu meelest on vaja selle äratundmiseni jõudmiseks erinevaid asju proovida. Seda ei tea ju elu lõpuni, milliseid katsumusi veel ette tulla võib – me elame üks kord.”

Nii leidis diplomeeritud muusika- ja lauluõpetaja oma eneseteostuse hoopis kunstis ning töö oma sisekujunduse ja tekstiilidisaini ettevõttes. See omakorda viis äratundmiseni, et on veel nii palju, mida õppida ja milles end täiendada – Tartu Kunstikooli dekoraatori-stilisti erialale õppima minek oli asjade loogiline jätk. „Õpin individuaalse õppekava alusel ja saan ise palju valida. Täiskasvanuna õppida on mõnus, õpid ju iseendale.”

Virje leiab ka, et laste pärast küll elu elamata ei jää. „Mul on kolm väiksemat last ja kaks suurt, aga ma ei arva, et nad minu püsimatu loomuse pärast kannataksid. Kui vaja, olen nende jaoks alati olemas. Olen kindel, et lastele mõjub õppivate vanemate eeskuju hästi. Ka mu mees õpib ja nad näevad, et täiskasvanuna õppimine on mõnus!” On selge, et selline õppiv perekond toetab Virje tegemisi sajaprotsendiliselt ning töö juureski peetakse pidevat enesetäiendamist iseenesestmõistetavaks. Lähedaste sõnul on Virje aastaid olnud loomingulise eluviisi propageerija ja eestvedaja: korraldanud sõpruskonnale kunstilaagreid ning innustanud teisi oma südame häält kuulama.

Raskuste ja takistuste kohta ütleb Virje, et neid tal polegi olnud. „Lihtsalt tuleb oma aega planeerida. Kui teed seda, mis meeldib, kulub ju poole vähem aega!”