HELLE TIKKA, aasta õppija 2007
Massöör

Palun siia, heitke pikali, ei, ei, kõhuli ikka ja näete, nägu siia auku. Jah, jalad lähevad sinna padjale, siis parem toetada. Palun lõdvestuge, mõelge et olete pilv taevalaotusel. Teil on mõnusam ja minul kergem.

Keha kaetud, klõpsatan maki käima. See muusika mõnus eneselegi. Venitan jalgu... panen käed peale... tunnetan, kuidas tekib kontakt... nii, nüüd palve... Tasakesi tõmban räti ära. Esimesed silitused... õli, õlitusringid... ja läheb lahti! Käed liiguvad iseenesest, muusika toetab. Päris normaalne keha, aga ei, näe, siin mõned trigerid… ja latissimus torsi ka pinges – kas sundasendist või...

Jah, siin ma nüüd siis masseerin. Täiesti harjunud, tegutsen peaaegu masinlikult – kõik harjunud liigu-tused... Ja kui raske oli alguses! Noh, kas ma ise oleks selle peale üldse tulnud? Aga tütar, tema ju soovitas, otsis telefoninumbri ja puha.

Ma kohe ei mõistnud, miks ta selle mulle annab, mis minul massaaþiga pistmist. Küll sai siis Jannet pinnitud, et mis ja kuidas! Kuidagi ei uskunud, et minust võiks massöör saada. Jutuajamised Jannega, plaanipidamised, arutlused, kõhklused... Õigel ajal olin kohal. Jumal      tänatud, sain kodust välja! Olin ju peaaegu kolm aastat vaid kodus olnud – minule, Lõvile, oli see liig mis liig."Palun paneme pea allapoole, teeme kaela. Aitäh!"

Õpetaja oli tasemel – meie Jaak. Tore, kannatlik, arvestav, mõistev, tolerantne. Ei kujuta ette, et oleks kuidagi teisiti saanud või võinud. Lõputud silitused, ringitused, sõtkumised, jälle ja jälle otsast peale. Esialgu mu käed ei liikunud. Vahetunnis küsisin päris massöörilt, et kuule Kahro, kuidas sinul oli, kuidas sina oma käed liikuma said? Rahulik vastus: “Ei tulnud minulgi. Võttis kaua aega ja kodus padja peal harjutamist.”

Tjaa, alles mitme kuu pärast hakkasid mu käed liikuma. Minul vähemalt. Huvitav, et teised said kuidagi kiiremini. Jaa, mina vajasin üksindust ja võimalust kesken-duda töö juures.

Palun keerake selili. Nii, kohe panen jalatoed paika ja käetoed ka. Kas on mugav? Õlitame jalad. Laske lihased vabaks… nii, hästi!

Käed liiguvad harjumuspäraseid liine pidi…ikka õlitusringid ja siis silumised, siis ringjad pigistused. Jaak ütles, et mõtle, et savi sõtkud. Nii ongi. Tänud sulle õpetaja! Jah, siin õrnlihas tundlik, tarvis õrnemalt teha… eriti kahe käega silumist. Põlve töötlus…siin enam-vähem terved põlved. Oeh, lõpuks saan istuma. Hea rahulik säärtega tegelda. Täna teen kohe põhjalikult.

Aga kuhu ma jäingi? Teised õpetajad olid ka tasemel. Anatoomia oli raske, kuid vajalik. Noh, see klienditeenindus oli küll jama. Mina olen küll psühholoogiat õppinud, aga sellest noorest ei saanud tuhkagi aru, mida meile õpetada tahtis. Tea, kas ta seda isegi teadis… Oh, jumal temaga, küll jõuab elus ka õpetamise selgeks saada.

Mõned ained olid täiesti võimatud minu jaoks, nagu kinesioloogia, aga Olga oskas liigeste ja lihaste testimise nii põnevaks teha. Ja mõtle kui tore, ta rääkis Buteiko teooriast, hingamisest ja hapnikust jne. Olin ka ise sellest lugenud – Aarma raamatust muidugi. Korra saime ka Martin Ilvese endaga kokku. Päris tore! Ikkagi saarlane – hiidlase jaoks hingesugulane.

Ja siis see hiina värk, see oli minu ja Kristiina lemmik – tõeliselt huvitav. Ausalt öeldes poleks ma muud õppida tahtnudki. Noh, hiljem õnnestuski see eraldi kursus läbi teha, tänud Renele! Ja lümfilugu. Raili oli tore! Uskumatult ruttu hakkas külge see lümfivärk. Muidugi oleks vaja veel üks kursus läbi teha – oleks kindlam tunne endal.

Kokkuvõttes see kursus meelakkumine ei olnud. Omavahelised suhted... Ikkagi 9 erinevat ja eri vanuses inimest, harjunud omamoodi elama ja olema. Selle eest aga mõnus kokatädi – meie Ano... ülimaitsvad söögid. Aitäh sulle, Ano!

Aprilli lõpuks sai selgeks, et on võimalik, et ka minust võib massöör tulla. Ja mai lõpu praktika ajal tuli juba päris korralikult töö välja. Uskumatu! Igatahes saatis Jaak mu parima hindega suvele vastu, praktikale. See oli tõsine aeg, aga ära tegin. Hakkama sain. Selgus, et ma olin paljudele oma mudimise ja energiaga suutnud leevendust tuua. Ja sügisene eksam... Olin endaga rahul – lõpuks! Olen see tõesti mina? mõtlesin 1. septembril. Tuhandetunnine kursus oli läbi saanud. Ma olin muutunud teiseks inimeseks – abiandjaks. Kui sügav tähendus... minu jaoks!

Oeh, jäin mälestustesse, aga õnneks on käed juba nii vilunud, et valesti küll ei lähe. Aitäh teile, käed, aitasite välja! No nii, nüüd siis tasakaalustamine. Jaak ütles, et see on kõige tähtsam. Ja ongi: rahustab maha ja sellega saab mõjutada. Tunned ise ka, kas klient on vastu võtnud su pakutu. Jah, tugev energia.

Lõpuks tänan ja soovin talle parimat. Nii, kuidas minul tuleb – eks igal massööril omamoodi.

Lõpetan. Kas olen väsinud? Oh ei, mina mitte! Õnnis tunne. Õnnelik olen – sain inimest aidata!

Aitäh kõigile Pimemassööride Erakoolist! Huvitav oli!