Läänemaa aasta õppija EGON ERKMANN (39) põhjendab 20 aastat hiljem gümnaasiumi lõpetamise otsust sellega, et see tundus järjekordne põnev eksperi- ment. „Mulle meeldivad katsetamine ja üllatuslikkus ning see katsetus õnnestus.” Egon õppis 20 aastat iseseisvalt, millega ta tõestas, et elu võimalikkus on seotud inimese endaga, mitte ametliku arusaamaga, kuidas elada. Koolimineku sügavam põhjus peitus siiski mehe teadmistejanus, mille rahuldamine iseõppijana ajanappu- sel kasinaks jäi. Koolis käimine aga kohustab õppimiseks aega leidma. „Noore ja täiskasvanu õppimise erinevus seisneb selles, et täiskasvanu ei tee seda sunduse tõttu.” Teismeea eneseotsingud ja küllap ka protest sunduse vastu olid Egoni õpingud omal ajal nurjanud. Nüüd leiab ta, et aineteadmiste omandamisest tähtsam oli  õppima õppimine. „Elu muutus hetkest, kui asusin pooleli jäänut lõpe- tama, mind toetasid kõik, kes mind ümbritsesid: lastelt (kes üllatusid, et koolis saab käia ka suurena), lähedastelt (milline vanem ei sooviks, et laps alustatu lõpetaks), kolleegidelt („Haridus annab tiivad!”), sõpradelt („Sa isepäine – oli ka juba aeg!”) ja loomulikult õpetajatelt.

Haapsalu Täiskasvanute Gümnaasiumi lõpetamine andis võimaluse kandideerida kahte kõrgkooli: Eesti Kunstiakadeemiasse (Egon on graafiline disainer) ja EELK Usuteaduste Instituuti. „Sain mõlemasse sisse,” on Egon rõõmus. „Loodan, et suur tükk ei aja suud lõhki, aga isu on nii suur! Ma ei kurvasta enda senise haridustee pärast, pigem olen isegi rõõmus sellise pööratud tee üle. See annab võimaluse uuesti maailma avastada. Ja ühiskond võidab juurde ühe teadliku õpihimulise.”