Viljandimaa aasta õppija Raul Järve (33) läks peale tehnikumi mehhaniseerimiseriala lõpetamist kohe kodukandi põllumajandusühistusse tööle. Pärast nelja aastat tekkis tunne, et tahaks kuhugi edasi liikuda. Perregi oli juurdekasvu oodata ja vajadus tööalaselt edasi liikuda aina suurenes. „Saatuse tahtel sattusin tööle ühte Rootsi ettevõttesse, mis just alles asutas oma tootmisüksust siia,” meenutab mees. „Siit tekkis tõsine vajadus end täiendada, alates inglise keelest ja lõpetades seadmete kasutamisega. Teiseks väga oluliseks osaks oli kollektiiv, kuhu  sattusin: kui  mängid  koos väga heade mängijatega, saad ka ise oluliselt paremaks.”

Tänaseks päevaks on mees, kes 1999. aastal alustas ettevõttes keevitajana, jõudnud tootmistehniku ametikohale. Oma sõnul: „Keevituslaua tagant kontorilaua taha. See polnud eesmärk kui selline, lihtsalt nii tuli lõpuks välja. Ja pean tunnistama, et akadeemilist haridust mul veel ei ole – kõik koolitused on olnud pigem rakenduslikud. Minu arvates täiskasvanuõppega on sama lugu, mis palju räägitud innovatsiooniga. Tihti mõeldakse, et see peab olema midagi suurt, keerulist ja teaduslikku. Võib, aga ei pea. Eelkõige on tähtis, et seadet , oskust või tehnoloogiat kasutatakse ja see aitab meil midagi kiiremini, paremini ja odavamalt teha või saavutada.” Raul möönab, et nagu eesti mehel ikka, on abi küsimine kõige raskem ja ega töö kõrvalt õppiminegi sugugi kerge ole – lõpetamata tööd tuleb sageli teha uneajast. „Tihti peetakse õppimist kulukaks, aga see ei pruugi päris nii olla. Lisaks tasuta Euroopa Liidu poolt rahastatavatele kursustele on paljud ettevõtted siiski valmis koolituskulusid katma. Tasub igapäevaeluski kõrvad lahti hoida, näiteks raadiot kuulata. Nii võib saada palju toredaid mõtteid täiesti tasuta!” on Raul kindel.