Saabudes viieaastase tütrega 1999. aastal Eestisse, avastasin, et Venemaal omandatud kõrgem haridus ei võimalda siin tööd leida. Seega algas minu elu 32-aastaselt praktiliselt nullist

 

Põlvamaa aasta õppija Ella Põder (41) saabus viieaastase tütrega Eestisse 1999. aastal ja avastas, et tema Venemaal omandatud kõrgharidus ei võimaldanud siin tööd leida. „Minu elu algas 32-aastaselt praktiliselt nullist. Tänu taevale, oli siiski 200-aastane talu minu isalt. See maja oli minu ainus reaalsus, kindlus ja tugi,” alustab vapper naine oma lugu. „Tagasitulnutel ei saagi olla kerge…Niipalju, kui mind peeti eestlaseks Moskvas, niisama palju peetakse  mind venelaseks Eestis. Siiski ümbritses mind ka palju mõistvaid ja kaasatundvaid inimesi.”

Möödus vaid neli kuud ja Ella sai vene keele õpetaja koha eesti kooli. Tekkis vajadus pedagoogilise hariduse järele ja tuli minna pooleks aastaks, tööd katkestamata pedagoogikakursustele. „Need kursused olid minu jaoks väljakutse: konspekteerida eesti lektorite teksti vene keeles, sooritada eksamid...” Peagi selgus, et koolis töötamiseks puudub vajalik kutse, vene keele õpetaja erialale aga oli võimalik asuda vaid tasulisse õppesse. Ella valis füüsika, oli see ju tema Moskva haridusele kõige lähedasem. Lisaks avanes võimalus juurde võtta vene filoloogia aineid. Nii omandas naine paralleelselt füüsika magistrikraadiga vene keele õpetaja bakalaureusekraadi. 2009. aastal järgnes magistrikraad ka vene keele õpetaja erialal. Sellesse perioodi mahtus ka abiellumine ja kahe tütre sünd!

„Kulus 10 aastat, et saavutada oma positsioon siinses ühiskonnas. Boonusena on mul ka 3-lapseline pere, korrastatav isatalu, mõistev mees ja igal ajal abistav ema, kelle toetusest rääkimine vajaks eraldi lehekülge!” on Ella varjamatult õnnelik ja tänulik.

Oma õpetaja tööd hindavad ka Kanepi kooli õpilased. 2007/08. õppeaastal valiti ta aasta „õpsiks”!