Erialaõpetajana pean olema kursis uueneva põllumajandusega ja end pidevalt täiendama. Tehnika muutub, samuti vanasti raudkindlateks peetud mullaharimised-väetamised-taimekaitsed

 

Järvamaa aasta õppija Kaja Vessart (44) püüdis pärast EPA agronoomina lõpetamist ja laste sündi ise metsaseemikute kasvatuse alal ettevõtjana tegutsema hakata. Algul läks kõik kenasti, kuid siis turg küllastus ja konkurents tegi elu raskeks. Kui pakuti taimekasvatuse õpetaja kohta tolleaegses Türi  Tehnika- ja Maamajanduskoolis, oli kõhklemist küllaga. Suuresti lähedaste toel võttis naine pakutava vastu, esialgu küll mitte täiskohaga õpetajana. „Kui kevadel tunnid lõppesid, ei olnud ma üldse kindel, kas tulen sügisel ikka kooli tagasi. Abikaasa õhutusel otsustasin siiski jätkata. Nii sai minust õpetaja,” meenutab Kaja.

Aasta sai raske. Nii mõnigi kord tuli poole ööni järgmise päeva tundideks ette valmistada ja ise ainet õppida. „Lisaks tuli mul ju ka pedagoogikat õppida. Nüüdseks olen olnud koolis tööl 6 aastat. Mu õpilased meeldivad mulle ja loodan, et mina neile õpetajana ka.” Tõepoolest, õpilased hindavad ja armastavad Kajat – seda kinnitavad vaid positiivse hinnanguga tagasisidelehed. Küllap on see nii tänu sellele, et õpetaja tahab ise areneda ja uueneva põllumajandusega kursis olla. „Õpetamisega olen ka ise palju targemaks saanud,” leiab ta. Juba tuleb loenguid ja kõikvõimalikku nõu anda ka täiskasvanutele, seetõttu sooritas Kaja ka taimekasvatuse konsulendi kutseeksami, et tulevikus ehk selle valdkonnaga enam tegeleda. Uueks väljakutseks on, teadagi, e-õpe: „Proovitööna olen juba teinud taimehaiguste kohta ühe e-õpiobjekti. Edaspidi tahaksin teha mõne e-kursuse, mida saaksid kasutada kõik minu õpilased.”

Nii Kaja ise kui töökaaslased mõistavad, et õppimine on lisaks väärtustatud tööle andnud eneseteadlikkust ja enesekindlust.