Keskharidusega kahe lapse emana tundsin, et minu ülesanne siin elus on täidetud. Täna aga on mul endal ühiskonnale veel nii palju anda

 

Jõgevamaa aasta õppija Aive Tamm (31) oli tõsiselt solvunud, kui tööbüroo kutsenõustaja tal, 23-aastasel kahe lapse emal, kõrgkooli minna soovitas. Ülekohtust soovitust sai kurdetud sõbrannalegi, kes millegipärast  nõustajaga üsna päri oli, telefonitoru haaras ja ühe kooli vastuvõtutingimusi täpsustas. Nii see õpiteekond, mis tänaseks sugugi lõppenud ei ole, tookord algas – Lääne-Virumaa Kutsekõrgkoolis ärijuhtimise erialal. Õppimine vajas raha ja tuli leida töö. Seega pidi vastu võtma kaks väljakutset korraga: käia taas regulaarselt tööl ja õppida töö ja pere kõrvalt.

„Peale kooli lõppu suundusin pangandusse ja rakenduskõrghariduse diplom ei tundunudki enam piisav, et kõikidele töö ja õppimise käigus tekkinud küsimustele vastust anda. Peagi sai minust Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ärijuhtimise magistrant.”

Paraku hakkas majandus näitama järjekordse langustsükli märke ja Aive kaotas töö Hansapanga Mustvee kontori tellerina. Töökoha kaotus võis tähendada seda, et ka kool peab pooleli jääma. „Tänu Lääne-Virumaa Kõrgkoolis õppimise ajal alustatud vabatahtlikule tööle, kutsuti mind Jõgeva maaeluga tegeleva MTÜ Jõgevamaa Koostöökoja tegevjuhiks. Töökoht oli väga vastutusrikas ja ilma uut haridust omandamata ma ei oleks julgenud seda vastu võtta.”

Tartu Ülikooli magistrantuuri lõpetamine ei olnud kerge. Naine pidi nii töö kui kooli jaoks aega leidma pere kõrvalt. Mõlemad lapsed õppisid alles algkoolis. „Siiski, tänu laste, abikaasa, õe ja vanemate toetusele ei jätnud ma kooliteed pooleli ja täitsin eesmärgi, lõpetades magistrantuuri 2009. aastal nominaalajaga,” on Aive õnnelik. „Täna tunnen, et mul on ühiskonnale veel nii palju anda.”