VALGAMAA AASTA ÕPPIJA HEILI FREIMANIS (41) kogeb sõnale „õppimine” mõeldes kahte vastandlikku tunnet. Ühelt poolt meenutab see talle lapsepõlve, mil tuupimine tekitas küsimuse, milleks seda kõike vaja on, ja teisalt kaasneb sellega täiskasvanuna kogetud elav uudishimu uute teadmiste saamise vastu. „Minu arvates on täiskasvanuna õppimise üks peamine tõukejõud tahtmine saada uusi oskusi ja tunda rõõmu nende omandamisest,” lisab ta. „Õppima asusin seetõttu, et mul oli vaja leida tööd ja teenida raha. Minu haridustee oli poja sünni tõttu piirdunud keskkooliga. Õppisin siis müüjaks. Aastatega hakkasin aina rohkem soovima tegeleda käsitööga ning avada oma poeke või avatud töötuba.” Nii õppiski Heili kolme poja emana rätsepaks, läbis töötukassa ettevõtluskoolituse ja hakkas FIE-ks. Olles ise töötu olemist kogenud sai Heilist töötute tööharjutuse juhendaja ja õpetaja Urvaste koolis. Uuel kevadel lõpetab ta aga juba Tartu Ülikooli kutseõpetaja erialal.

„Praegune kiiresti muutuv ühiskond eeldab pidevat arenemist, enesetäiendamist ja kaasaliikumist. Pean end inimeseks, kes ei oota, et talle kandikul midagi ette tuuakse, üritan igal juhul ise hakkama saada,” mõtiskleb Heili. Tema jaoks on väga oluline teadvustada, et õpitakse iga päev, ka oma pereelu elades. Heili ise on palju õppinud oma isalt ja lastelt ning kaasteelistelt. „Minu lapsed on mulle õpetanud seda, mis vahepeal kaduma läks – usaldamist ja armastamist. Elu on mind kokku viinud erakordselt toredate ja toetavate inimestega, andnud võimaluse õppijana võtta ja õpetajana jagada. Julgen kõikidele soovitada uutest katsumustest kinni haarata, oma sisetunnet usaldada ja õppida. Seda viimast nii negatiivsetest kui ka positiivsetest kogemustest.”