Järvamaa aasta õppija Sille Varul (51) on teinud elus koguni mitu pööret. Veterinaariaõpe toonase nimega Eesti Põllumajanduse Akadeemias, pere ja lapsed, maakorraldaja amet vallavalitsuses – seda etappi oma elus nimetab Sille naljaga pooleks proloogiks. Siis aga valdade ühinemise järgselt kolmanda lapsega kodus olles sündis mõte õppida hoopis lasteaiaõpetajaks. Mõeldud, tehtud. Järgnes töö Oisu lasteaias õpetaja asendajana, aga see jäi üürikeseks. Kooli lõpetas Sille cum laude töötuna nagu ta huumoriga nendib. Tallinna Pedagoogilises Seminaris oli tekkinud huvi logopeedi ameti vastu ja seda hakkaja naine, nüüd taas lasteaiatöö kõrvalt, bakalaureuseõppesse tudeerima läkski. Õpingud lõpetatud polnud enam kahtlust – edasi magistriõppesse! Töö kõrvalt sai veedetud uneta õpiöid, lõpuaktusel aga oli südames uhkus ning hing tulvil tohutut tänu elu ees. Kes teeb see jõuab – Sille on lisaks igapäevatööle kohaliku elu edendaja: Oisu Kultuuri ja Arengu Seltsi esimees, alevikuvanema abi, Idla Eesti Seltsi juhatuse liige, paljude ettevõtmiste algataja ja juht ning särasilmne rahvatantsija.

Miks Te õpite?
Õpin, et olla parem spetsialist, teada rohkem, avastada maailma ja kasutada ning arendada  oma tugevaid külgi. Mind huvitavad paljud asjad ja on hea, et valitud eriala hõlmab mu lemmikuid, meditsiini ja keeleteadust. Magistriõpingud aga kulgesid raske haiguse kõrvalt. Võitlesin ja tegin õppeaineid nii palju kui jõudsin. Siht silme ees, ajagraafikud märkmikus, iga päev arvel – nii see lõputöö valmis ja kaitstud sai. Aktusel ülikooli aulas oli väga uhke tunne. Klomp oli kurgus, teadsin ju, et siia jõudmine tähendas paljude raskuste ületamist ja paljude kaasteeliste tuge.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?
Olen oma õppimiste käigus päris korralikult suunda muutnud – maadega-teedega tegelevast kuivast ametnikust haridusspetsialistiks, eriliste laste märkajaks ja aitajaks. Selle teekonnaga kaasneb tubli annus enesekindluse tõusu, paremat suhtlemisoskust, oskust mõista igasuguseid inimesi. Sain tunda suurt toetust. Aitäh kõigile, kes minusse uskusid, mind utsitasid ja aitasid! Ma ise polnud oma lõpulejõudmises sugugi kindel.