Hiiumaa aasta õppija Lea Tamjärv (68) teab, mida tähendavad raskused, ka majanduslik kitsikus. Kui ta 1988. aastal 37-aastasena peale lahutust kahe väikese lapsega Hiiumaale jõudis, olid muutused juba alanud ja nende tuules, 1990-ndate algul, jäi töötuks Leagi. Et ots-otsaga toime tulla, tuli vaeva näha, kannatada tühja kõhtugi. Lea haaras igast võimalusest, et leib lauale ja arved makstud saada, ka õppimisvõimalustest. Ta õppis inglise ja soome keelt, raamatupidamist ja projektijuhtimist. Kui avanes võimalus giidikoolituseks, haaras sellestki, sest suviti oli võimalik selles vallas töötada. Lea sai ametisse Hiiumaa turismiinfopunktis, õppis edasi, kirjutas projekte, püüdis turismiinfopunkti tööd arendada ja mitmekülgsemaks muuta. Pojaga juhtunud suur tragöödia muutis kõike. Leale jäi tühjus ja võlad, ohustas FIE pankrott ning korteri kaotus. Iga tööots oli õlekõrs ja üks neist viis laevale. Läbi seilatud sai 24 riiki kuni Lea pidi taas tööst loobuma, seda keerukatel asjaoludel, tulemuseks raske tervisehäire. Jälle tuli kõike uuesti alustada ja ta suutis. Ka sel korral.

Miks Te õpite?
Kui pärast 15 aastat laevatööd raske depressiooni ja ärevushäirega kodus olin, kartsin tegelikult välja minna. Abi sain metsas hulkumisest ning sundisin end lõpuks kodust välja jahimeeste kursustele minema. Edasi püüdsin juba kõigest Hiiumaa ametikoolis vähegi huvi pakkuvast osa võtta. Kõike õpitut on mul ka vaja läinud.Nüüd, 68-aastasena, naudin väga pensionipõlve. Võtsin kassi ja läksin rahvatantsurühma. Naudin aia- ja remonditöid suvekodus. Suvel olen saanud teha giiditööd Suuremõisa lossis.

Milliseid muutusi, on õppimine Teie ellu toonud?
Ma pole saanud endale kunagi lubada õpitud abitust, olen eluga kõige kiuste toime tulnud ja õppimine on mind palju aidanud. Tänu viimastele giidikursustele oli mul võimalik jälle liituda Hiiumaa Reisijuhtide Seltsiga. Olen saanud juba pakkumisi kodusaare giidituuridele. Järgmiseks suveks tuli koostööettepanek ühe turismifirmaga, miss toob Hiiumaale eakaid turiste Rootsist. Kuulun matkaklubi MUKU juhatusse, Hiiumaa Muinsuskaitse Seltsi, MTÜ-sse Suuremõisa Loss, osalen külaseltsi töös. Mu lugu tõestab, et igast raskest olukorrast on väljapääs. Kunagi ei ole hilja õppida.