Raplamaa aasta õppija Oksana Kurvits (44) on Eestis sündinud ukrainlanna, kes esimesi venekeelseid sõnu kuulis alles koolis, kus õppimine läks üle kivide ja kändude. Järvakandi venekeelne põhikool sai siiski lõpetatud, järgnes paar aastat tööd veisefarmis ning siis astus Oksana – küll vastu tahtmist, ema rõõmuks – Tallinna Meditsiinikooli. „Noores eas ei teadnud ma üldse mida oma eluga peale hakata,“ möönab Oksana. Kool jäi pooleli, Oksana lõi pere ja sai kaks tütart. Katkenud haridustee ei andnud siiski rahu. Tubli naine võttis 39-aastaselt julguse kokku ja läks Rapla Täiskasvanute Gümnaasiumi. Kui see lõpetatud sai, oli julgust ja tahtmist nii palju, et Oksana läks Järvamaa Kutsehariduskeskusesse müügikorraldust õppima ja lõpetas 2018. aasta kevadel. Naine nendib, et tema elus on viimastel aastatel muutunud tohutult palju.

Miks Te õpite?

Olen ammu tahtnud oma pooleli jäänud koolitee ära lõpetada. 2013. aastal lihtsalt võtsin julguse kokku ja läksin Rapla Täiskasvanute Gümnaasiumi. Siis ma ka veel täpselt ei teadnud, miks mul seda vaja on. 2015. aasta oli minu elus murranguline. Lüpsjast sai kanala juhataja ja töökeskkonnaspetsialist. Sain kohe aru, et kui tahan midagi saavutada, peab olema rohkem teadmisi. 2016. aastal otsustasin minna õppima Järvamaa Kutsehariduskeskusesse müügikorraldaja erialale, mille ma ka käesoleval aastal lõpetasin. See polnud kerge, sest samal ajal olid pinged pereelus –  lahutasin oma üle kahekümne aasta kestnud abielu.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?

Olen teinud läbi suure arengu nii tööalaselt kui ka eraelus. Tööl olen saavutanud väga häid müügitulemusi, teinud ka oma üksuses palju ümberkorraldusi, juhendan oma töötajaid ning vajadusel saadan koolitustele. Lisaks saadud kooliteadmistele, ületasin nende aastate jooksul ka elu suurima proovikivi. Nüüd tean, et tuleb uskuda endasse ja olla sihikindel, vanus ei oma tähtsust.  Olen elule kõige eest tänulik ja just seetõttu ka tean, kui tugev ma tegelikult olen ja mida kõike suudan.