Pärnumaa aasta õppija Tarmo Tuuling (37) oli 3. klassis, kui kool pereprobleemide tõttu pooleli jäi. 29-aastaselt täiskasvanute gümnaasiumi 4. klassi astumine oli tohutu julgustükk, poja sünd sai viimaseks tõukeks. Nüüd on Tarmo juba kahe poja isa ja suureks eeskujuks mitte ainult neile vaid kõigile, kes temaga kokku puutuvad ja tema lugu kuulevad. Õpetajate sõnul on areng, mis Tarmo läbi teinud hiigelsuur, seda eeskätt esinemis- ja suhtlemisoskustes. Kohusetundlikust mehest sai klassi liider, kel hinded väga head ning lõpuks ka teenitud tasu – gümnaasiumi lõputunnistus taskus. Hobideks töö ja kooli kõrvalt just palju aega ei jäänud, ent Tarmo on harrastaja loodusfotograaf ning tubli kaitseliitlane. Usk endasse ja oma võimetesse on sedavõrd kasvanud, et ilma edasise õppimiseta ei kujuta mees oma elu enam ette – mõne uue kutse omandamine kuulub kindlasti tulevikuplaanidesse. Tarmo on võtnud oma missiooniks ka teiste innustamise oma kogemuse kaudu. Selleks, et kõigest avameelselt rääkida on olnud vaja suurt julgust. Pere ja tööandjate tugi on töökale ja sihikindlale mehele andnud hoogu ja aidanud raskustest üle.

Miks Te õpite?

Isaks saades sain aru et olen eeskuju ja mul poleks mingit moraalset õigust nõuda oma lastelt koolis käimist, kui ma ise seda teinud pole. Kuidas ma saan neid koolitöödes aidata kui ise ei tea ruutjuurest midagi? Olin koolist eemal olnud 13 aastat ja selle aja jooksul polnud minu meelest suurt midagi muutunud, nii et mida mul kaotada oleks olnud? Kui vaatasin töökuulutusi ja panin kokku oma CV, oli ikka häbi küll, kuigi erialasid olen omandanud mitmeid.

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?

Esimene muutus on see, et nii mõnigi, kes oli mind juba ammu maha kandnud, jäi pika ninaga. Tõenäoliselt on suuremad muutused alles ees, mõned plaanid on, aga neist on veel vara rääkida.