Põlvamaa aasta õppija Kristel Mattus (46) oli kogu elu loomadega tegelenud. Kui ta loomafarmist koondati, tekkis küsimus, mis edasi? Töötukassa tööklubis avaldas ta tagasihoidlikult, et on loomadega paraku rohkem harjunud kui inimestega. Lõpuks oli aga selge, et tagasihoidlikule Kristelile sobiks ka töö eakate abivajajatega. Kui hooldustöötaja koolitus huviliste vähesuse tõttu ära jäi, tundus tulevik võrdlemisi tume. Tugiisiku baaskoolitus Tartus oli järgmine, kuid mitte väga lihtne võimalus. Nägemispuude tõttu vajas Kristel abi nii Räpinast Tartusse sõitmisel kui linnas orienteerumisel. Kursusekaaslaste liigutav abi ja toetus võimaldas siiski teekonna ette võtta ning koolituse läbinuna on Kristeli eneseusk ja soov teisi abistada tohutult kasvanud. Õpingukaaslased iseloomustavad teda kui väga siirast, südamlikku, hoolivat ja kohusetundlikku inimest, kes julgeb ja tahab oma elus midagi muuta. Kristeli töö hooldekodus on samuti kinnitanud, et ta on inimene, kes näeb südamega ja teeb oma töödki suure soojuse ja pühendumisega. See, et tööandjad kipuvad nägema ja tähtsustama pigem tema puuet, mitte oskusi, on Kristeli meelest kurb ja kahetsusväärne. Tema optimismi pole siiski veel suudetud murda.

Miks Te õpite?

Kui aastaid tehtud töö kadus, oli vaja leida rakendust. Mulle tundus, et teiste eest hoolitsemine on minu teema. Nii saigi tugiisiku koolitus läbitud. Eneseusku ja kindlust tuli kindlasti juurde, aga töö ei pruugi alati minna päris nii kui soovitud. Ja seda paraku mitte hoolealuste pärast. Vahel näib, et sein on ees, kuigi mulle tundub, et mina jõuan oma puude tõttu tegelikult inimesele lähemale – alati paraku seda ei mõisteta...

Milliseid muutusi on õppimine Teie ellu toonud?

Olen kindlasti enesekindlam ja julgem. Õppisin inimesi rohkem tundma ja tõdesin, et voodihaiged inimesed on sageli palju lahkemad ja tänulikumad, kui need, kellel kõik olemas. Mõistan ka, et ei või alla anda ja oma jonni jätta. Puudega inimestega tuleks õppida rohkem arvestama ja oskama neid hinnata.